Our stories

Istanbuli inimesed jäävad meile alatiseks meelde 27. February YES projekti õpilased

5 õpilast ja 3 õpetajat viibisid 6.-11.02.20 Istanbulis, et osaleda Erasmus+ rahvusvahelise koostööprojekti „Yellow European Stars“ kohtumisel.


Projekti igal kohtumisel on kindel teema, millele keskendutakse. Türgis oli selleks kultuuripärand.

Lisaks on projekti eesmärkideks arendada õpilaste keele- ja suhtlemisoskust, koostöövalmidust, loomingulisust ja avardada silmaringi.

Koostööpartnerid on Türgist, Portugalist, Horvaatiast, Itaaliast ja Hispaaniast. Projekt kestab 2 aastat. Käesoleva aasta oktoobris on võõrustajaks Kuressaare Ametikool.

Reisimine ja 1. päev koolis

Esimene päev oli täis reisimist. Kui ma lennujaama jõudsin, tekkis mul väike hirm kuna see oli minu esimene lend üldse. Arvasin, et ootamine ja kontrollid kestavad kaua, kuid aeg läks seal kähku. Lennukile minnes olin ma veel rahulik ja asi ei tundunud nii hull olevat. Enne, kui lennuk õhku hakkas tõusma tekkis mul paanika hetk, kuid ma sain sellest üle ja mulle toodi sidrunijooki, et ma rahuneksin. Kui lennuk oli õhus, siis oli juba täitsa lahe vaadata alla ja nautida vaadet. Maandumine oli natukene jube, kuid mitte midagi hirmuäratavat.

Türgi lennujaamas läks meil natukene aega, kuna see oli suur ja tuli otsida õiged kohad kuhu minna. Esimesena läksime läbi passikontrolli, kus läks  veidi aega. Kohvrid saime ilusti kätte, siis hakkasime otsima kohvikut, kus ees pidi meid ootama meie bussijuht. Kohviku leidsime üles, kus ootasime umbes 10 minutit, kuna meie bussijuhti polnud. Meie juurde ilmus üks poiss, kes ütles, et meie juht on ummikus ja tal läheb natuke aega. Varsti saime kokku oma juhiga, kes pakkis meid autosse ilusti ära ja hakkasime kooli poole liikuma.

Sõitsime kooli 2 tundi, sest hakkasime liikuma just tipptunni ajal. Kohale jõudes ootasid meid pered, kelle juures me ööbisime järgmised päevad. Mulle tuli järgi tütar, kellega koos me sõitsime tema koju. Enne, kui me tuppa läksime käisime läbi kohalikust poest, kus me vaatasime endale õhtuks süüa. Koju jõudes ootasid mind ees ema ja väiksem tütar, kes võtsid mu vastu väga lahkelt. Sain omale eraldi toa, kus ennast sisse seada. Õhtusöögiks valmistas pereema meile friikartuleid. Kuna päev oli pikk, siis me kaua üleval ei olnud ja läksime magama.

Järgmine hommik kogunesime kooli aulasse, kus hakkas koolide tutvustamine ja grupimängud. Esimese asjana tehti meile koolis väike ringkäik, et me tutvuks kooliga ja näeksime, mis erialasid seal õpitakse. Järgmise asjana mängisime paar mängu, et õpilaste vahel jää ära lõhkuda ja omavahel rohkem suhtlema hakkaksime. Mängudele järgnes väike paus ja siis oli aeg esitleda oma kodus ettevalmistatud esitlusi.

Iga partnerkool valis oma kodumaale traditsioonilised ja rahva hulgas populaarsed tähtpäevad teistele tutvustamiseks. Meie valisime Võidupüha ja Jaanipäeva ning rääkisime ka laulupidude traditsioonist.

Meie kool jäi esitlusega meelega viimaseks, et kuulajatele jääks kõlama eesti laul “Koit”. Esitluse ajal tekkis meil probleeme tehnikaga, kuid meil oli abiks türgi õpilane, kes meid aitas. Peale seda oli meil söögivahetund, kus me saime kohalikku toitu. Lõpetuseks oli meil kaks töötuba, kus ühes õppisime tegema ravioole ja teises türgi kohvi. Päev lõppes sellega, et saime minna koos teiste õpilastega nende kohalikku kaubanduskeskusesse.

MT-18 Kristi Orujärv

2. päev Istanbulis - väljasõit Istanbuli Euroopa-osasse

Sultan Ahmeti väljak annab aimu, kui lummav on Istabul ning kui palju on seal pidulikkust, salapära, kirge ja elu.

Pidulikul väljakul, kus kunagi asus Bütsantsi keisrite palee ning mis on dekoreeritud rütmiliste purskkaevudega, kõrgub Istanbuli islami kõige kaunim pühakoda Gök-dzami - Sinine mošee. Mošee on otsekui ülistuslaul nooruse julgusele: 19-aastane sultan Ahmed I kutsub ehitusmeistriks ületamatu Sinani õpilase noorukese Mehmed Aga. Väljak ise on kunagise väärika Konstantinoopoli süda.

Hagia Sophia – Püha Tarkuse kirik on arhitektuuriajaloo lummavamaid saavutusi. Kingsepalt ja eunuhhilt ostetud maatükile ehitatud pühakoja töödel osales ühtekokku 10 000 töölist ja 100 meisterlikku kiviraidurit, kes teostasid keisri ideed ja Anthemiose Trallesest ja Isidorose Mileetosest suurprojekti. Keiser ise olevat selga tõmmanud lihtsa rüü ja iga päev käinud ehitusel tööde kulgu jälgimas. Kogu Bütsantsi maailmast saabus siia suurepäraseid materjale ja ehitusdetaile. Ateenast, Efesosest, Roomast toodi siia antiiktemplite sambad, kaunimad marmorid, väärismetallid, Baalbeki kuulsa päikesetempli porfüürsambad ja Efesose Artemise templi marmor. Kuplialuse viimistlemiseks kasutati erilist segu: sulakulla massi segati oonüksit, ametüste, pärleid ja safiire - kõik ikka kõige kallim.

Hiigellinna varustamiseks veega rajati maa-alused veehoidlad ja tsisternid. Võimsate võlvitud sammaskäikudega tohutud ruumid meenutavad tõepoolest pühakoda.

Topkapi palee annab aimdust Ottomani impeeriumi valitsejate jõukusest, aga ka sajanditetagustest intriigidest ja kirgedest. See kompleks on otsekui ajalugu arhitektuuris, mis jutustab meile ühe impeeriumi ajaloost, jutustab intiimselt ja säilitab ikka veel kiivalt salapära, mis jäi võimsate müüride varju. Siit valitses impeeriumi 25 sultanit, see oli nii kindlus ja varjupaik kui ka palee ja pühamu. Siin sündisid sultanid, siin asusid nad troonile, siin kukutati valitsejad. Siia koguti tohutud varandused ja reliikviad, siin asunud haaremis elas tuhandeid naisi kogu impeeriumist.

Istabul on koht, kus kõik toimub ja elab. Kõik asuvad väikese jalutuskäigu kaugusel. Hagia Sophia, Sinine mošee ja Topkapi palee on kindlasti kohad, mis olid külastamist väärt. See kõik oli väga suur, ületas kõik ootused. Istanbul ei ole ainult rikkaliku arhitektuuriga linn, vaid seal on ka väikesed restoranid, kohvikud, baarid põnevate toitude ja kondiitritoodetega, mida proovida.

Mina kogesin selle väikse ajaga palju emotsioone. Perekond, kelle juures viibisin, sai minule väga lähedaseks. Õhtuti nautisime koosolemist, rääkisime juttu ja muidugi sai palju nalja! Tundsin ennast väga mugavalt, tundsin end nagu kodus. Kultuurivahelist erinevust mina isiklikult ei tundund, võib-olla nautisin liiga palju ega pannud tähele.

Eriti sooviks välja tuua seda, et sealsed inimesed on üksteisega palju sõbralikumad ja hoolivamad. Leidsin uued tutvused ja sõbrad, muidugi kõike välja ei saa lobiseda, aga kõik inimesed, kellega seotud olin, ning isegi need, kellega ei olnud, on väga vinged ja mina usaldaks neid rohkem kui kodumaal olevaid inimesi.

Üks naljakas asi oli veel, mis kindlasti jääb meelde – sain tunda ennast kuulsana. Teatud olukorras ei saanud isegi WCs rahulikult olla, kui 10 inimest ukse taga ootasid. Sõpradelt, kellega suhtlesin, tuli lihtne vastus: “You are so handsome and beautiful.”

Esimesel päeval, kui olime tagasi Eestis, tulid kirjad küsimusega, kunas tagasi tulen, ja kõik pakkusid lahkelt ööbimiskohta. Fantastiline kogemus ja minul tuli viimasel päeval pisar silma, sest oli kahju lahkuda. Türgi - varsti kohtume jälle!

Kristjan Moorats, J-17

3. päev Istanbulis – tutvumine miljonilinna kultuuripärandiga jätkub

Kolmandal päeval külastasime Taksimi väljakut, Istiklali tänavat, Galata torni, Galata silda, Bosporuse väina ja Neitsitorni.

Hommikul oli kodus koos perega hommikusöök, seejärel suundusime kooli. Koolihoovis ootasid bussid, mis viisid meid esimesse sihtkohta. Terve päev kuluski ekskursioonideks eespool nimetatud kohtades. Jalgadele sai kõvasti tuld antud, kuid see kõik oli seda väärt.

Taksimi väljak asub Türgis Istanbuli Euroopa-osas. Väljak on tuntud turismi- ja vaba aja veetmise piirkond, mis on kuulus oma restoranide, kaupluste ja hotellide poolest. Seda peetakse moodsa Istanbuli südameks, kus asub Istanbuli metroovõrgu keskjaam. Taksimi väljakul on ka Pietro Canonica poolt meisterdatud ja 1928. aastal avatud vabariigi monumendi asukoht. Monument tähistab Türgi Vabariigi asutamise aastapäeva, mis toimus peale Türgi Vabadussõda 1923. aastal.

Sõna taksim tähendab "jagunemist" või "jaotust". Taksimi väljak oli algselt koht, kus Istanbuli põhjaosast pärinevad peamised veetrassid ühinesid ja hargnesid teistesse linnaosadesse (sellest ka nimi). Väljak on oma nime saanud selles piirkonnas paiknevast Ottomani ajastu veehoidlast.

Istiklali tänav on üks Istanbuli kuulsamaid avenüüsid. Ajaloolises Beyoğlu (Pera) linnaosas asub elegantne 1,5 km pikkune jalakäijate tänav,kus asuvad butiigidmuusikapoedraamatupoedkunstigaleriidkinodteatrid, raamatukogud, kohvikudpubidööklubid, ajaloolised kondiitriärid ja restoranid. Avenüüd  ümbritsevad Ottomani hilisajastu ehitised (enamasti 19. sajandist ja 20. sajandi algusest), mis on kujundatud neoklassikaliseneogooti, renessansiaegse, juugendstiili ja Türgi esimese rahvusarhitektuuri stiilidega, samuti mõned art deco stiilis ehitised Türgi Vabariigi algusaastatest.

Galata torn on keskaegne kivist torn Türgis. See on kõrge koonuskorgiga silinder, mis domineerib taevalaotuses ja pakub panoraamvaadet Istanbuli ajaloolisele poolsaarele ja selle ümbrusele. Üheksakorruseline torn on 66,9 m kõrge. Selle ülemistel korrustel on restoran ja kohvik, kust avaneb vaade Istanbulile ja Bosporuse merele.

Ülemistel korrustel asub ka ööklubi, kus korraldatakse Türgi show’sid. Seal on kaks töötavat lifti, mis viivad külastajaid madalamalt korruselt kõrgemale. Romaani stiilis torn ehitati 1348. aastal Genova koloonia laiendamise ajal Konstantinoopolis (endine Istanbul). Galata torn oli Istanbuli kõrgeim hoone 66,9 m kõrgusel, kui see 1348. aastal ehitati. Ottomani perioodil kasutati Galata torni vaatetornina tulekahjude märkamiseks.

Galata sild on esimene rajatud sild Istanbuli kuldse sarve kohal, mis ehitati Justinianus I valitsusajal 6. sajandil. Silla pikkus on 490 m. Tihti öeldakse, et Istanbuli kõige maagilisema kogemuse saamiseks tuleks kõndida päikeseloojangul üle Galata silla. Sel ajal ümbritsevad ajaloolist Galata torni lendlevad kajakad, linna seitsme künka tipus paistavad mošeede siluetid pehme punase-roosa taeva taustal ja silla all olevatest kohvikutest hõljub õhku õunatubaka aroomi.

Bosporuse väin on kitsas looduslik väin ja rahvusvaheliselt oluline veetee, mis asub Türgi loodeosas. See moodustab osa mandri piirist Euroopa ja Aasia vahel ning jagab Türgi kaheks. See on maailma kõige kitsam väin, mida kasutatakse rahvusvaheliseks meresõiduks.

Bosporuse väin ühendab Musta mere Marmara merega. Suurem osa väina kallastest on tugevalt asustatud. Seal asub ka rohkem kui 17 miljoni elanikuga Istanbuli linn, mille väin kaheks jaotab. Bosporus on väin, mis eraldab Euroopat Aasiast ja ühendab Marmara merd Musta merega. Kitsaimas kohas on väina laius umbes 700 meetrit, laiemas kohas 3420 m. Mõlemas otsas on väinal selged suudmed, nende vahel on väina pikkus umbes 31 km.

Bosporuse laius varieerub 500 meetrist kuni 3 kilomeetrini , selle sügavus on 50 kuni 120 meetrit, keskmiselt umbes 60 meetrit. See kulgeb otse läbi Istanbuli südame. Seda ületavad kolm silda ja raudteetunnel: lõunapoolseim Bosphoruse sild, Mehmeti keskne vallutajate sild, Marmaray raudteetunnel ja Yavuz Selimi sild Bosporuse põhjaosa ühinemiskohas. Bosporus on üks maailma tihedaimaid kommertslaevakanaleid, mida umbes 140 kaubalaeva läbivad iga päev 90 minutiga, liikudes ettevaatlikult seitsmel täpsel pöördel, mis on vajalikud Bosporuse kitsaste kanalite läbimiseks.

Neitsitorn. Torn seisab otse Bosporuse keskel, väikesel eraldatud saarel. See on inspireerinud paljusid külastajaid ja kummitanud neid nende unistustes. Torni ehituse ja selle asukoha kohta on palju legende. Täna asub selles restoran, kuid legendi kohaselt ehitati see sultani tütre isoleerimiseks ja kaitsmiseks, kuna oraakel oli ennustanud, et madu tapab ta oma 18. sünnipäeval. Ta elas üksi oma tornis, mida külastas ainult tema isa. Oma 18. sünnipäeval, olles õnnelik oraakli ennustuse ebaõnnestumise üle, kinkis isa tütrele ilusa korvi eksootilisi puuvilju, mõistmata, et sellesse oli peidetud mürgine madu. Niisiis oraakli ennustus sai täidetud.

Minu südame võitsid sõit Bosporuse väinal ja Neitsitorn eraldatud saarel. Vaade ja vaatamisväärsused, mis neist avanesid, olid võrratud. Sain ülimalt suure ja positiivse kogemuse sellelt reisilt. Ma ei osanud arvata, et Türgi pered on nii külalislahked, armastavad ja hoolivad. Ma saavutasin oma perega kohe usalduse ja turvatunde. Minu pere oli ülimalt lahke, tore, sõbralik, humoorikas. Istanbulist lahkumine ja peredega hüvasti jätmine oli ülimalt kurb. Sellel reisil jäin ma absoluutselt kõigega rahule. Kõik oli väga hästi korraldatud.

Minu Türgi kodu oli väga kena ja mugav. Kõik vajalik oli olemas. Paar kultuurilist erinevust siiski oli, näiteks meeldib türklastele väga kaua üleval olla. Nad oleksid terve öö üleval olnud ja minuga lobisenud, aga kohe, kui nad said aru, et ma olen väsinud ja tahan magada, siis tõmbusid ka nemad oma ruumidesse. Koolis saime muidugi meeletut tähelepanu. Kogu aeg kõik õpilased vaatasid, tundsin ennast nagu mõni kuulsus. Ma üllatusin, kui nägin ülimalt lahkeid ja vastutulelikke inimesi. Istanbulis on inimesed lihtsalt fantastilised! Leidsin endale mitu uut sõpra, kellega suhtlen siiani.

Samuti sain keelelist praktikat. Elasin peres, kus keegi eriti ei osanud inglise keelt. Perepojad kasutasid vahepeal Google’i tõlke abi. Sellest hoolimata oli kõik väga hästi. See, kuidas nad pingutasid ja vaeva nägid, et minuga suhelda ja tegeleda, tegi mu südame ülimalt soojaks.

Koolis olid kõik teised õpilased samuti väga toredad ja sõbralikud. Kõik hoidsid kokku, aitasid üksteist ega lasknud kedagi silmist, kui ühte väga suurde kaubanduskeskusesse läksime. Meil oli koos alati lõbus ja nalja sai palju. Need on praeguseni olnud ühed mu elu parimad päevad. Kui mulle pakutaks uuesti võimalust kuhugi minna ja midagi uut proovida ning saada uusi kogemusi, siis ma võtaksin kahtlemata sellise pakkumise vastu. Samuti soovitan ka igal teisel noorel haarata kinni võimalustest ja maailma avastada.

Kätriin Klee KP-18

4. päev Istanbulis – meie viimane päev koolis

Meie viimane päev algas kunstitöötoaga, kus meile tutvustati Ebru kunsti. Kõigepealt vaatasime videoid ja siis saime ise proovida seda, kes ühe ja kes isegi mitu korda. See võitis meie kõigi südamed! Kõik pildid lubati võtta endale mälestuseks. 

Meie päev jätkus pika pausiga, kuna meie Türgi sõbrannal oli sünnipäev, läksime kõikide riikide õpilastega kohvikusse ja tegime talle üllatuse. Peale seda anti meile vaba aeg, kes läks kohalikku poodi viimaseid maiustusi Eestisse kaasa ostma ja kes kooli hoovi teistega võrkpalli mängima. 

Peale seda kogunesime kõik taas kooli ja meid saadeti õpetajate tuppa, kus oli suur laud täis erinevaid türgi toite, mis olid valmistatud kooli õpilaste poolt. Kõik pakutud toidud olid minu jaoks täiesti tundmatud ja kõike proovisin esimest korda. Usun, et mina polnud ainuke. 

Kui kõik olid söömisega lõpetanud, suundusime tagasi saali. Aeg oli hakata laulma türgikeelset karaoket. Enne reisi saadeti kõikidele riikidele erinevad türgi laulud, mida pidime harjutama, et neid Türgis  esitada.

Kuna meie jaoks oli see tõesti väga keeruline, palusime appi oma türgi sõbrad. Saime sellega hakkama, tänasime peale laulmist kõiki õpilasi, kes meid majutasid ja kooli, kes meid nii soojalt vastu võttis.

Meie õhtu lõppes emotsionaalse tantsuga. Kõigil pisarad voolasid! Enne kojuminekut tehti viimased pildid ja viimased kallistused ja jäeti kõigiga hüvasti. Ka perekond oli viimasel õhtul väga kurb ja minu auks korraldati suur õhtusöök, olid tädid, onud, vanavanemad ja loomulikult alju lapsi. Kõik tegid minuga väga palju pilte ja õpetasid mulle kohalikke kombeid ja keelt. 

Istanbul ja Istanbuli inimesed jäävad meile alatiseks meelde. Nemad usuvad, et kõik inimesed, kes on nende ellu tulnud, on neile just millegi väga tähtsa pärast saadetud. See mõjutab nende külalislahkust väga. Nende külalislahkus on väga suur ja erinev meie omast. 

Sain neli päeva elada Türgi perekonnas. Nägin seal olles, kui palju Türgi kultuur erineb meie kultuurist, tundsin juba teise päeva õhtul end kui kodus. Samuti sain keelelist praktikat suheldes õpilastega. Minu perekond ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Ema, isa ja vennad kasutasid Google translate’i minuga suhtlemiseks. Kuid saime isegi ilma ühise keeleta väga hästi hakkama. Kindlasti jätkan suhtlemist nii perega kui ka Türgis tutvunud inimestega.  

Maria Kivi MT-18

Projekti igal kohtumisel on kindel teema, millele keskendutakse. Türgis oli selleks kultuuripärand.

Lisaks on projekti eesmärkideks arendada õpilaste keele- ja suhtlemisoskust, koostöövalmidust, loomingulisust ja avardada silmaringi.

Koostööpartnerid on Türgist, Portugalist, Horvaatiast, Itaaliast ja Hispaaniast. Projekt kestab 2 aastat. Käesoleva aasta oktoobris on võõrustajaks Kuressaare Ametikool.


Reisimine ja 1. päev koolis

Esimene päev oli täis reisimist. Kui ma lennujaama jõudsin, tekkis mul väike hirm kuna see oli minu esimene lend üldse. Arvasin, et ootamine ja kontrollid kestavad kaua, kuid aeg läks seal kähku. Lennukile minnes olin ma veel rahulik ja asi ei tundunud nii hull olevat. Enne, kui lennuk õhku hakkas tõusma tekkis mul paanika hetk, kuid ma sain sellest üle ja mulle toodi sidrunijooki, et ma rahuneksin. Kui lennuk oli õhus, siis oli juba täitsa lahe vaadata alla ja nautida vaadet. Maandumine oli natukene jube, kuid mitte midagi hirmuäratavat.

Türgi lennujaamas läks meil natukene aega, kuna see oli suur ja tuli otsida õiged kohad kuhu minna. Esimesena läksime läbi passikontrolli, kus läks  veidi aega. Kohvrid saime ilusti kätte, siis hakkasime otsima kohvikut, kus ees pidi meid ootama meie bussijuht. Kohviku leidsime üles, kus ootasime umbes 10 minutit, kuna meie bussijuhti polnud. Meie juurde ilmus üks poiss, kes ütles, et meie juht on ummikus ja tal läheb natuke aega. Varsti saime kokku oma juhiga, kes pakkis meid autosse ilusti ära ja hakkasime kooli poole liikuma.

Sõitsime kooli 2 tundi, sest hakkasime liikuma just tipptunni ajal. Kohale jõudes ootasid meid pered, kelle juures me ööbisime järgmised päevad. Mulle tuli järgi tütar, kellega koos me sõitsime tema koju. Enne, kui me tuppa läksime käisime läbi kohalikust poest, kus me vaatasime endale õhtuks süüa. Koju jõudes ootasid mind ees ema ja väiksem tütar, kes võtsid mu vastu väga lahkelt. Sain omale eraldi toa, kus ennast sisse seada. Õhtusöögiks valmistas pereema meile friikartuleid. Kuna päev oli pikk, siis me kaua üleval ei olnud ja läksime magama.

Järgmine hommik kogunesime kooli aulasse, kus hakkas koolide tutvustamine ja grupimängud. Esimese asjana tehti meile koolis väike ringkäik, et me tutvuks kooliga ja näeksime, mis erialasid seal õpitakse. Järgmise asjana mängisime paar mängu, et õpilaste vahel jää ära lõhkuda ja omavahel rohkem suhtlema hakkaksime. Mängudele järgnes väike paus ja siis oli aeg esitleda oma kodus ettevalmistatud esitlusi.

Iga partnerkool valis oma kodumaale traditsioonilised ja rahva hulgas populaarsed tähtpäevad teistele tutvustamiseks. Meie valisime Võidupüha ja Jaanipäeva ning rääkisime ka laulupidude traditsioonist.

Meie kool jäi esitlusega meelega viimaseks, et kuulajatele jääks kõlama eesti laul “Koit”. Esitluse ajal tekkis meil probleeme tehnikaga, kuid meil oli abiks türgi õpilane, kes meid aitas. Peale seda oli meil söögivahetund, kus me saime kohalikku toitu. Lõpetuseks oli meil kaks töötuba, kus ühes õppisime tegema ravioole ja teises türgi kohvi. Päev lõppes sellega, et saime minna koos teiste õpilastega nende kohalikku kaubanduskeskusesse.

MT-18 Kristi Orujärv

2. päev Istanbulis - väljasõit Istanbuli Euroopa-osasse

Sultan Ahmeti väljak annab aimu, kui lummav on Istabul ning kui palju on seal pidulikkust, salapära, kirge ja elu.

Pidulikul väljakul, kus kunagi asus Bütsantsi keisrite palee ning mis on dekoreeritud rütmiliste purskkaevudega, kõrgub Istanbuli islami kõige kaunim pühakoda Gök-dzami - Sinine mošee. Mošee on otsekui ülistuslaul nooruse julgusele: 19-aastane sultan Ahmed I kutsub ehitusmeistriks ületamatu Sinani õpilase noorukese Mehmed Aga. Väljak ise on kunagise väärika Konstantinoopoli süda.

Hagia Sophia – Püha Tarkuse kirik on arhitektuuriajaloo lummavamaid saavutusi. Kingsepalt ja eunuhhilt ostetud maatükile ehitatud pühakoja töödel osales ühtekokku 10 000 töölist ja 100 meisterlikku kiviraidurit, kes teostasid keisri ideed ja Anthemiose Trallesest ja Isidorose Mileetosest suurprojekti. Keiser ise olevat selga tõmmanud lihtsa rüü ja iga päev käinud ehitusel tööde kulgu jälgimas. Kogu Bütsantsi maailmast saabus siia suurepäraseid materjale ja ehitusdetaile. Ateenast, Efesosest, Roomast toodi siia antiiktemplite sambad, kaunimad marmorid, väärismetallid, Baalbeki kuulsa päikesetempli porfüürsambad ja Efesose Artemise templi marmor. Kuplialuse viimistlemiseks kasutati erilist segu: sulakulla massi segati oonüksit, ametüste, pärleid ja safiire - kõik ikka kõige kallim.

Hiigellinna varustamiseks veega rajati maa-alused veehoidlad ja tsisternid. Võimsate võlvitud sammaskäikudega tohutud ruumid meenutavad tõepoolest pühakoda.

Topkapi palee annab aimdust Ottomani impeeriumi valitsejate jõukusest, aga ka sajanditetagustest intriigidest ja kirgedest. See kompleks on otsekui ajalugu arhitektuuris, mis jutustab meile ühe impeeriumi ajaloost, jutustab intiimselt ja säilitab ikka veel kiivalt salapära, mis jäi võimsate müüride varju. Siit valitses impeeriumi 25 sultanit, see oli nii kindlus ja varjupaik kui ka palee ja pühamu. Siin sündisid sultanid, siin asusid nad troonile, siin kukutati valitsejad. Siia koguti tohutud varandused ja reliikviad, siin asunud haaremis elas tuhandeid naisi kogu impeeriumist.

Istabul on koht, kus kõik toimub ja elab. Kõik asuvad väikese jalutuskäigu kaugusel. Hagia Sophia, Sinine mošee ja Topkapi palee on kindlasti kohad, mis olid külastamist väärt. See kõik oli väga suur, ületas kõik ootused. Istanbul ei ole ainult rikkaliku arhitektuuriga linn, vaid seal on ka väikesed restoranid, kohvikud, baarid põnevate toitude ja kondiitritoodetega, mida proovida.

Mina kogesin selle väikse ajaga palju emotsioone. Perekond, kelle juures viibisin, sai minule väga lähedaseks. Õhtuti nautisime koosolemist, rääkisime juttu ja muidugi sai palju nalja! Tundsin ennast väga mugavalt, tundsin end nagu kodus. Kultuurivahelist erinevust mina isiklikult ei tundund, võib-olla nautisin liiga palju ega pannud tähele.

Eriti sooviks välja tuua seda, et sealsed inimesed on üksteisega palju sõbralikumad ja hoolivamad. Leidsin uued tutvused ja sõbrad, muidugi kõike välja ei saa lobiseda, aga kõik inimesed, kellega seotud olin, ning isegi need, kellega ei olnud, on väga vinged ja mina usaldaks neid rohkem kui kodumaal olevaid inimesi.

Üks naljakas asi oli veel, mis kindlasti jääb meelde – sain tunda ennast kuulsana. Teatud olukorras ei saanud isegi WCs rahulikult olla, kui 10 inimest ukse taga ootasid. Sõpradelt, kellega suhtlesin, tuli lihtne vastus: “You are so handsome and beautiful.”

Esimesel päeval, kui olime tagasi Eestis, tulid kirjad küsimusega, kunas tagasi tulen, ja kõik pakkusid lahkelt ööbimiskohta. Fantastiline kogemus ja minul tuli viimasel päeval pisar silma, sest oli kahju lahkuda. Türgi - varsti kohtume jälle!

Kristjan Moorats, J-17

3. päev Istanbulis – tutvumine miljonilinna kultuuripärandiga jätkub

Kolmandal päeval külastasime Taksimi väljakut, Istiklali tänavat, Galata torni, Galata silda, Bosporuse väina ja Neitsitorni.

Hommikul oli kodus koos perega hommikusöök, seejärel suundusime kooli. Koolihoovis ootasid bussid, mis viisid meid esimesse sihtkohta. Terve päev kuluski ekskursioonideks eespool nimetatud kohtades. Jalgadele sai kõvasti tuld antud, kuid see kõik oli seda väärt.

Taksimi väljak asub Türgis Istanbuli Euroopa-osas. Väljak on tuntud turismi- ja vaba aja veetmise piirkond, mis on kuulus oma restoranide, kaupluste ja hotellide poolest. Seda peetakse moodsa Istanbuli südameks, kus asub Istanbuli metroovõrgu keskjaam. Taksimi väljakul on ka Pietro Canonica poolt meisterdatud ja 1928. aastal avatud vabariigi monumendi asukoht. Monument tähistab Türgi Vabariigi asutamise aastapäeva, mis toimus peale Türgi Vabadussõda 1923. aastal.

Sõna taksim tähendab "jagunemist" või "jaotust". Taksimi väljak oli algselt koht, kus Istanbuli põhjaosast pärinevad peamised veetrassid ühinesid ja hargnesid teistesse linnaosadesse (sellest ka nimi). Väljak on oma nime saanud selles piirkonnas paiknevast Ottomani ajastu veehoidlast.

Istiklali tänav on üks Istanbuli kuulsamaid avenüüsid. Ajaloolises Beyoğlu (Pera) linnaosas asub elegantne 1,5 km pikkune jalakäijate tänav,kus asuvad butiigidmuusikapoedraamatupoedkunstigaleriidkinodteatrid, raamatukogud, kohvikudpubidööklubid, ajaloolised kondiitriärid ja restoranid. Avenüüd  ümbritsevad Ottomani hilisajastu ehitised (enamasti 19. sajandist ja 20. sajandi algusest), mis on kujundatud neoklassikaliseneogooti, renessansiaegse, juugendstiili ja Türgi esimese rahvusarhitektuuri stiilidega, samuti mõned art deco stiilis ehitised Türgi Vabariigi algusaastatest.

Galata torn on keskaegne kivist torn Türgis. See on kõrge koonuskorgiga silinder, mis domineerib taevalaotuses ja pakub panoraamvaadet Istanbuli ajaloolisele poolsaarele ja selle ümbrusele. Üheksakorruseline torn on 66,9 m kõrge. Selle ülemistel korrustel on restoran ja kohvik, kust avaneb vaade Istanbulile ja Bosporuse merele.

Ülemistel korrustel asub ka ööklubi, kus korraldatakse Türgi show’sid. Seal on kaks töötavat lifti, mis viivad külastajaid madalamalt korruselt kõrgemale. Romaani stiilis torn ehitati 1348. aastal Genova koloonia laiendamise ajal Konstantinoopolis (endine Istanbul). Galata torn oli Istanbuli kõrgeim hoone 66,9 m kõrgusel, kui see 1348. aastal ehitati. Ottomani perioodil kasutati Galata torni vaatetornina tulekahjude märkamiseks.

Galata sild on esimene rajatud sild Istanbuli kuldse sarve kohal, mis ehitati Justinianus I valitsusajal 6. sajandil. Silla pikkus on 490 m. Tihti öeldakse, et Istanbuli kõige maagilisema kogemuse saamiseks tuleks kõndida päikeseloojangul üle Galata silla. Sel ajal ümbritsevad ajaloolist Galata torni lendlevad kajakad, linna seitsme künka tipus paistavad mošeede siluetid pehme punase-roosa taeva taustal ja silla all olevatest kohvikutest hõljub õhku õunatubaka aroomi.

Bosporuse väin on kitsas looduslik väin ja rahvusvaheliselt oluline veetee, mis asub Türgi loodeosas. See moodustab osa mandri piirist Euroopa ja Aasia vahel ning jagab Türgi kaheks. See on maailma kõige kitsam väin, mida kasutatakse rahvusvaheliseks meresõiduks.

Bosporuse väin ühendab Musta mere Marmara merega. Suurem osa väina kallastest on tugevalt asustatud. Seal asub ka rohkem kui 17 miljoni elanikuga Istanbuli linn, mille väin kaheks jaotab. Bosporus on väin, mis eraldab Euroopat Aasiast ja ühendab Marmara merd Musta merega. Kitsaimas kohas on väina laius umbes 700 meetrit, laiemas kohas 3420 m. Mõlemas otsas on väinal selged suudmed, nende vahel on väina pikkus umbes 31 km.

Bosporuse laius varieerub 500 meetrist kuni 3 kilomeetrini , selle sügavus on 50 kuni 120 meetrit, keskmiselt umbes 60 meetrit. See kulgeb otse läbi Istanbuli südame. Seda ületavad kolm silda ja raudteetunnel: lõunapoolseim Bosphoruse sild, Mehmeti keskne vallutajate sild, Marmaray raudteetunnel ja Yavuz Selimi sild Bosporuse põhjaosa ühinemiskohas. Bosporus on üks maailma tihedaimaid kommertslaevakanaleid, mida umbes 140 kaubalaeva läbivad iga päev 90 minutiga, liikudes ettevaatlikult seitsmel täpsel pöördel, mis on vajalikud Bosporuse kitsaste kanalite läbimiseks.

Neitsitorn. Torn seisab otse Bosporuse keskel, väikesel eraldatud saarel. See on inspireerinud paljusid külastajaid ja kummitanud neid nende unistustes. Torni ehituse ja selle asukoha kohta on palju legende. Täna asub selles restoran, kuid legendi kohaselt ehitati see sultani tütre isoleerimiseks ja kaitsmiseks, kuna oraakel oli ennustanud, et madu tapab ta oma 18. sünnipäeval. Ta elas üksi oma tornis, mida külastas ainult tema isa. Oma 18. sünnipäeval, olles õnnelik oraakli ennustuse ebaõnnestumise üle, kinkis isa tütrele ilusa korvi eksootilisi puuvilju, mõistmata, et sellesse oli peidetud mürgine madu. Niisiis oraakli ennustus sai täidetud.

Minu südame võitsid sõit Bosporuse väinal ja Neitsitorn eraldatud saarel. Vaade ja vaatamisväärsused, mis neist avanesid, olid võrratud. Sain ülimalt suure ja positiivse kogemuse sellelt reisilt. Ma ei osanud arvata, et Türgi pered on nii külalislahked, armastavad ja hoolivad. Ma saavutasin oma perega kohe usalduse ja turvatunde. Minu pere oli ülimalt lahke, tore, sõbralik, humoorikas. Istanbulist lahkumine ja peredega hüvasti jätmine oli ülimalt kurb. Sellel reisil jäin ma absoluutselt kõigega rahule. Kõik oli väga hästi korraldatud.

Minu Türgi kodu oli väga kena ja mugav. Kõik vajalik oli olemas. Paar kultuurilist erinevust siiski oli, näiteks meeldib türklastele väga kaua üleval olla. Nad oleksid terve öö üleval olnud ja minuga lobisenud, aga kohe, kui nad said aru, et ma olen väsinud ja tahan magada, siis tõmbusid ka nemad oma ruumidesse. Koolis saime muidugi meeletut tähelepanu. Kogu aeg kõik õpilased vaatasid, tundsin ennast nagu mõni kuulsus. Ma üllatusin, kui nägin ülimalt lahkeid ja vastutulelikke inimesi. Istanbulis on inimesed lihtsalt fantastilised! Leidsin endale mitu uut sõpra, kellega suhtlen siiani.

Samuti sain keelelist praktikat. Elasin peres, kus keegi eriti ei osanud inglise keelt. Perepojad kasutasid vahepeal Google’i tõlke abi. Sellest hoolimata oli kõik väga hästi. See, kuidas nad pingutasid ja vaeva nägid, et minuga suhelda ja tegeleda, tegi mu südame ülimalt soojaks.

Koolis olid kõik teised õpilased samuti väga toredad ja sõbralikud. Kõik hoidsid kokku, aitasid üksteist ega lasknud kedagi silmist, kui ühte väga suurde kaubanduskeskusesse läksime. Meil oli koos alati lõbus ja nalja sai palju. Need on praeguseni olnud ühed mu elu parimad päevad. Kui mulle pakutaks uuesti võimalust kuhugi minna ja midagi uut proovida ning saada uusi kogemusi, siis ma võtaksin kahtlemata sellise pakkumise vastu. Samuti soovitan ka igal teisel noorel haarata kinni võimalustest ja maailma avastada.

Kätriin Klee KP-18

4. päev Istanbulis – meie viimane päev koolis

Meie viimane päev algas kunstitöötoaga, kus meile tutvustati Ebru kunsti. Kõigepealt vaatasime videoid ja siis saime ise proovida seda, kes ühe ja kes isegi mitu korda. See võitis meie kõigi südamed! Kõik pildid lubati võtta endale mälestuseks. 

Meie päev jätkus pika pausiga, kuna meie Türgi sõbrannal oli sünnipäev, läksime kõikide riikide õpilastega kohvikusse ja tegime talle üllatuse. Peale seda anti meile vaba aeg, kes läks kohalikku poodi viimaseid maiustusi Eestisse kaasa ostma ja kes kooli hoovi teistega võrkpalli mängima. 

Peale seda kogunesime kõik taas kooli ja meid saadeti õpetajate tuppa, kus oli suur laud täis erinevaid türgi toite, mis olid valmistatud kooli õpilaste poolt. Kõik pakutud toidud olid minu jaoks täiesti tundmatud ja kõike proovisin esimest korda. Usun, et mina polnud ainuke. 

Kui kõik olid söömisega lõpetanud, suundusime tagasi saali. Aeg oli hakata laulma türgikeelset karaoket. Enne reisi saadeti kõikidele riikidele erinevad türgi laulud, mida pidime harjutama, et neid Türgis  esitada.

Kuna meie jaoks oli see tõesti väga keeruline, palusime appi oma türgi sõbrad. Saime sellega hakkama, tänasime peale laulmist kõiki õpilasi, kes meid majutasid ja kooli, kes meid nii soojalt vastu võttis.

Meie õhtu lõppes emotsionaalse tantsuga. Kõigil pisarad voolasid! Enne kojuminekut tehti viimased pildid ja viimased kallistused ja jäeti kõigiga hüvasti. Ka perekond oli viimasel õhtul väga kurb ja minu auks korraldati suur õhtusöök, olid tädid, onud, vanavanemad ja loomulikult alju lapsi. Kõik tegid minuga väga palju pilte ja õpetasid mulle kohalikke kombeid ja keelt. 

Istanbul ja Istanbuli inimesed jäävad meile alatiseks meelde. Nemad usuvad, et kõik inimesed, kes on nende ellu tulnud, on neile just millegi väga tähtsa pärast saadetud. See mõjutab nende külalislahkust väga. Nende külalislahkus on väga suur ja erinev meie omast. 

Sain neli päeva elada Türgi perekonnas. Nägin seal olles, kui palju Türgi kultuur erineb meie kultuurist, tundsin juba teise päeva õhtul end kui kodus. Samuti sain keelelist praktikat suheldes õpilastega. Minu perekond ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Ema, isa ja vennad kasutasid Google translate’i minuga suhtlemiseks. Kuid saime isegi ilma ühise keeleta väga hästi hakkama. Kindlasti jätkan suhtlemist nii perega kui ka Türgis tutvunud inimestega.  

Maria Kivi MT-18