Наши истории

Töö, inimesed, ühtsus, eristumine, sõprus, teotahe ja kirg – muljed Londonist 16. мая Laura Brigitta King

Mul oli suurepärane võimalus osaleda AEHT Noorteparlamendis kus noored üle Euroopa saavad kokku ning arutlevad millegi väga tähtsa, kliimasoojenemise, üle.


30. aprillil Londoni lennujaama jõudes ootas mind Docklands Academy sildiga Türgi noormees Anil. Koos sõitsime rongiga majutuskohta. Kui olin asjad ära pannud, sõitsime restorani, kus Anil töötas. Sõime, jõime teed ja nautisime türgi maiuseid. Tutvusin sealsete töötajatega.

Minult uuriti, kust pärit olen ja kui vastasin, et Eestist, siis tehti suured silmad. Söögikohast suundusime tagasi rongiga majutuskohta, kus oli juba meid rohkem - kokku kümnest erinevast riigist.

Järgmisel päeval liikusime koos Docklandi akadeemiasse, kus kohtusime kooli presidendi ja AEHT presidendi ning teiste inimestega. Meil toimusid debatid teemal, kas õpilased peaksid koolist poppi tegema eesmärgil, et protestida kliimasoojenemise vastu.

Minu grupp pidi selle poolt argumenteerima. Esimese debati kaotasime. Teine debatt kaldus meil alguses samuti üsnagi kaotusseisu. Kohtunik, kelleks oli inglise keele õpetaja, ütles, et meie võidu otsustas minu argument. Lisaks ei vastanud vastastiim minu esitatud küsimusele, mistõttu saigi meie tiim auväärse võidu: jah, õpilastel on õigus koolist puududa õilsal eesmärgil, milleks on protestimine negatiivse inimmõju ja kliimasoojenemise vastu.

Peale akadeemiat külastasime erinevaid muuseumeid. Näiteks vaatlesime näitust "Global warming", kust saime inspiratsiooni ja mõtteid oma manifesti jaoks. Seejärel jalutasime pargis ning suundusime baari, kus meie arutelu jätkus.

Järgmisel hommikul suundusime taas akadeemisse. See päev pidi olema eriline. Tuli valida omale president ja koostada manifest. Presidendi ametisse pürgijaid oli viis: Žiga Sloveeniast, Michele Itaaliast, Sean Itaaliast, Martin Sloveeniast ja Mirta Horvaatiast. Võidukaks osutus tark neiu Mirta. Minu arvates on ta selle koha vääriline.

Manifestid koostasime gruppides. Selleks tõime välja probleemid ja neile omakorda lahendused, mida ette tuleks võtta.

Meie osutasime näiteks plastiku reostusele, toidu miilidele, transpordist tulenevatele heitegaasidele ja inimeste laiskusele, teadmatusele ja hoolimatusele. Peale parlamenti läksime taas Londonit avastama. Giidiks oli ülivahva õpetaja.

Käisime vaatamas Londoni torni ja jalutasime Londoni sillal. Hiljem suundusime Hyde Parki ja Hiinalinna. See oli omamoodi kogemus. Kuna restoranis olles keegi meist pulkadega süüa ei osanud, siis tõi üks abivalmis töötaja sellised pulgad, mis olid omavahel niiviisi kokku pandud, et väga lihtne oli hakkama saada. Kelner lisas veel:"Take your time, you have time to eat till ten o'clock!".

Pärast suundusime hostelisse. Nautisime viimast õhtut koos.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kõik oli tohutult tore ja olen tänulik Kuressaare Ametikoolile, kes mind nii kooli kui ka Eestit esindama saatis. Igatsen seda kohta ja neid inimesi. Ma pole ammu pidanud lennukiga õhku tõustes pisaraid kinni hoidma nagu oli tarvis teha Londonist lahkudes.

Kui viimasel õhtul minult küsiti, mis mu peas toimub, vastasin, et ei taha koju minna. Vähemalt mitte veel. Ka teised pidid tunnistama sama, aga see on reaalsus. Just. See London. Need inimesed. See tunne, et meie, noored, tahame ja näeme vaeva millegi nii olulise ja suure teema üle ning siiralt loodame maailma paremaks muuta.

Paar tundi enne seda olime arutanud, et elada tuleks hetkes ja seda nautida. Muidu ei ole millelgi mõtet ega väärtust. Kolmest päevast Londonis jäi meile väheks. Töö, inimesed, ühtsus, eristumine, sõprus, teotahe ja kirg - need on, mille nimel elada ja vaeva näha. Elada hetkes ja elada õnnelikult. Et see oleks võimalik, peame langetama tarku otsuseid, mis oleksid kaalutletud, läbi mõeldud ja jätkusuutlikud.

Elagem nii, et ka järgmistel põlvkondadel oleks, mille üle rõõmu ja uhkust tunda. Mitte loodus ei ole osa meist, vaid meie oleme osa loodusest. Hoidkem teineteist ja hoidkem keskkonda meie ümber. "Go green or go home... by foot!" (manifesti slogan, autor Laura Brigitta).

Laura Brigitta King

SPA-18

30. aprillil Londoni lennujaama jõudes ootas mind Docklands Academy sildiga Türgi noormees Anil. Koos sõitsime rongiga majutuskohta. Kui olin asjad ära pannud, sõitsime restorani, kus Anil töötas. Sõime, jõime teed ja nautisime türgi maiuseid. Tutvusin sealsete töötajatega.

Minult uuriti, kust pärit olen ja kui vastasin, et Eestist, siis tehti suured silmad. Söögikohast suundusime tagasi rongiga majutuskohta, kus oli juba meid rohkem - kokku kümnest erinevast riigist.

Järgmisel päeval liikusime koos Docklandi akadeemiasse, kus kohtusime kooli presidendi ja AEHT presidendi ning teiste inimestega. Meil toimusid debatid teemal, kas õpilased peaksid koolist poppi tegema eesmärgil, et protestida kliimasoojenemise vastu.

Minu grupp pidi selle poolt argumenteerima. Esimese debati kaotasime. Teine debatt kaldus meil alguses samuti üsnagi kaotusseisu. Kohtunik, kelleks oli inglise keele õpetaja, ütles, et meie võidu otsustas minu argument. Lisaks ei vastanud vastastiim minu esitatud küsimusele, mistõttu saigi meie tiim auväärse võidu: jah, õpilastel on õigus koolist puududa õilsal eesmärgil, milleks on protestimine negatiivse inimmõju ja kliimasoojenemise vastu.

Peale akadeemiat külastasime erinevaid muuseumeid. Näiteks vaatlesime näitust "Global warming", kust saime inspiratsiooni ja mõtteid oma manifesti jaoks. Seejärel jalutasime pargis ning suundusime baari, kus meie arutelu jätkus.

Järgmisel hommikul suundusime taas akadeemisse. See päev pidi olema eriline. Tuli valida omale president ja koostada manifest. Presidendi ametisse pürgijaid oli viis: Žiga Sloveeniast, Michele Itaaliast, Sean Itaaliast, Martin Sloveeniast ja Mirta Horvaatiast. Võidukaks osutus tark neiu Mirta. Minu arvates on ta selle koha vääriline.

Manifestid koostasime gruppides. Selleks tõime välja probleemid ja neile omakorda lahendused, mida ette tuleks võtta.

Meie osutasime näiteks plastiku reostusele, toidu miilidele, transpordist tulenevatele heitegaasidele ja inimeste laiskusele, teadmatusele ja hoolimatusele. Peale parlamenti läksime taas Londonit avastama. Giidiks oli ülivahva õpetaja.

Käisime vaatamas Londoni torni ja jalutasime Londoni sillal. Hiljem suundusime Hyde Parki ja Hiinalinna. See oli omamoodi kogemus. Kuna restoranis olles keegi meist pulkadega süüa ei osanud, siis tõi üks abivalmis töötaja sellised pulgad, mis olid omavahel niiviisi kokku pandud, et väga lihtne oli hakkama saada. Kelner lisas veel:"Take your time, you have time to eat till ten o'clock!".

Pärast suundusime hostelisse. Nautisime viimast õhtut koos.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kõik oli tohutult tore ja olen tänulik Kuressaare Ametikoolile, kes mind nii kooli kui ka Eestit esindama saatis. Igatsen seda kohta ja neid inimesi. Ma pole ammu pidanud lennukiga õhku tõustes pisaraid kinni hoidma nagu oli tarvis teha Londonist lahkudes.

Kui viimasel õhtul minult küsiti, mis mu peas toimub, vastasin, et ei taha koju minna. Vähemalt mitte veel. Ka teised pidid tunnistama sama, aga see on reaalsus. Just. See London. Need inimesed. See tunne, et meie, noored, tahame ja näeme vaeva millegi nii olulise ja suure teema üle ning siiralt loodame maailma paremaks muuta.

Paar tundi enne seda olime arutanud, et elada tuleks hetkes ja seda nautida. Muidu ei ole millelgi mõtet ega väärtust. Kolmest päevast Londonis jäi meile väheks. Töö, inimesed, ühtsus, eristumine, sõprus, teotahe ja kirg - need on, mille nimel elada ja vaeva näha. Elada hetkes ja elada õnnelikult. Et see oleks võimalik, peame langetama tarku otsuseid, mis oleksid kaalutletud, läbi mõeldud ja jätkusuutlikud.

Elagem nii, et ka järgmistel põlvkondadel oleks, mille üle rõõmu ja uhkust tunda. Mitte loodus ei ole osa meist, vaid meie oleme osa loodusest. Hoidkem teineteist ja hoidkem keskkonda meie ümber. "Go green or go home... by foot!" (manifesti slogan, autor Laura Brigitta).

Laura Brigitta King

SPA-18