Olin 2019. aasta kevadel kuu aega Kopenhaagenis praktikal. Minu juhendajaks oli keraamik Karin Blach Nielsen, kes peab keraamikastuudiot Kopenhaageni kesklinnas.

Tegemist on ühe-inimese ettevõttega. Enamuse ajast töötab Karin üksi ja valmistab oma toodangu algusest lõpuni ise. Tema kodulehekülg asub aadressil www.blachnielsen.com.

Praktikakoha leidsin ise. Selleks kammisin läbi hulganisti internetilehekülgi ja kirjutasin mitmetele keraamikutele. Mõnelt poolt ei tulnud üldse vastust, kuid Karin oli lahkelt nõus mind praktikale võtma. Õpetuse eest töötasin natuke ka tema heaks.

Kopenhaagen meeldis mulle väga! Elasin kesklinnas ja korterit jagasin kahe noore neiuga. Teatavasti on Kopenhaagen väga rattasõbralik linn ja minagi liikusin ringi rattaga.

Oli maikuu ning kõik pargid ja rohealad õitsesid kaunilt. Kohalike meelistegevuseks oli tulla vabal päeval perega parki, võtta kaasa piknikutekk, korv ja pall ning lihtsalt olla. Räägitakse, et taanlased on maailma õnnelikem rahvas. Selles on kindlasti oma tõetera, sest naeratavaid inimesi kohtasin igal sammul!

Alumiiniumi ja kvartsi vahekord

Minu praktika eesmärk oli töötada glasuuridega. Õppisin tundma küllaltki spetsiifilist meetodit glasuuride testimiseks. Selle abil saab teada, mis juhtub glasuuriga, kui muuta selle koostises alumiiniumi ja kvartsi vahekorda. Testimise ettevalmistus on pikk ja aeganõudev, sest ühe retsepti baasil tuleb teha 35 erinevat segu. Tulemusi oli aga põnev oodata ja sageli sai ahjust kätte mitu ilusat glasuuri

Minimalistlik disain

Vabal ajal külastasin väga palju muuseume ja galeriisid. Juhendaja andis mulle mitmeid soovitusi ja üks praktika osa oligi tutvuda sellega, millist keraamikat Kopenhaagenis tehakse. Üldiselt oli see hästi kaasaegne ja vormi poolest küllaltki minimalistliku disainiga.

Loomulikult käisin ma ka Tivolis! Sisemine laps on ju peidus igas täiskavanus ja pealegi on Tivoli üks Kopenhaageni kuulsamaid vaatamisväärsusi. Hankisin päevapileti ja proovisin ära kõik peadpööritavamad atraktsioonid :) Ameerika mäed, lennuk, mis viis sind pea alaspidi kõrgustesse, „pesumasin“, milles loksudes ei saanud naeru pidama. Mida vaid soovite! See oli TÕELISELT ÄGE päev!

Pärast iga atraktsiooni võisid osta endast tehtud foto. Kahjuks tabas kaamerasilm mind enamasti jõledal ilmel kiljumas, pea alaspidi juuksed rippu või ehmunud ilmel rongi allasööstu oodates. Ainult ühel olin fotogeeniline :)

Kopehnaageni fänn

Minust sai kuu ajaga Kopenhaageni fänn, nii et räägin veel ühest toredast paigast – Lousiana muuseumist. Tegemist on moodsa kunsti muuseumiga, mille väljapanekute hulka kuuluvad nii maalid, skulptuurid, kui multimeedia näitused.

Väga põnev oli šveitsi kunstniku Pipilotti Risti interaktiivne näitus „Ava mu valgus“. Autorile  südamelähedane teema oli indiviidi ja ühiskonna vaheline suhe. Põhiliselt oli ta oma ideede edastamiseks kasutanud videot. Piire nihutas ta mitmes suunas pelgamata absurdi, inetust ega ülisuuri ekraane, mida sai jälgida igas asendis, ka voodil või põrandal patjadel pikutades.

Eri kuju ja suurusega ekraane oli kõikjal: seintel, laes, käekotis, voodis ja pudelis. Vahepeal oli leid nii ootamatu, et tundus nagu vaataks video mind, mitte mina teda. Üks Risti taotlusi oligi vahetada ära subjekt ja objekt. See on vajalik, et inimeses saaksid nähtavaks ka need „näod“, mis igapäevaelus on varjul. Muuseumid ja galeriid on paigad, kus ei anta hinnanguid ning isiksus saab avalduda vabamalt ja avaramalt. Oskus lasta lahti jäigastunud rollidest avab aga inimeses uusi tahke, mis võivad seni olla tundmatud ka talle enesele. Nii võisid sattuda filme jälgides oma keha seespoolt vaatlema või hoopis vesiroosi lehe alla, justkui sa mahuksidki sinna ära. Näituse videote tehniline teostus oli meisterlik ja mäng perspektiividega lummav!

Suur aitäh selle vägeva kogemuse eest Karin Blach Nielsenile ja Kuressaare Ametikoolile!

Kristi Kuurme

Keraamika 1. kursus