News

Kui Kadri ja Teili 8. märtsil Madriidi jõudsid, ei olnud pandeemia veel alanud 23. March Teili Ottis, Kadri Toots

Keraamika õppijad kirjutavad oma muljeid lühikeseks jäänud Erasmus+ õpirändest Hispaania pealinnas.


Ilm oli ilus, lilled õitsesid, ninna tungis värskelt niidetud rohu lõhn, kõik see oli lihtsalt suurepärane….. See kõlas nagu suvi ja see meile meeldib. Seadsime end sisse apartemendis, mis asus Paseo de la Florida, 47. Armas väike kohake, kõik eluks vajalik oli olemas. Valisime selle koha kooliläheduse tõttu, ainult kümme minutit jalutuskäiku ja olidki jõudnud sihtkohta. Jah! Olime teinud õige valiku, teekond kooli oli rõõmuküllane.

Esmaspäeva hommikul, 9. märtsil oli õhinat palju, kui saabusime kooli Escuela de Aste Alcantara. Õpetajad olid rõõmsameelsed ja naerusuised. Otse loomulikult ei osanud nad eriti või üldse mitte inglise keelt. Õnneks oli koolis inglise keele õpetaja, kes oli igati abiks kui tõlget vajasime.

Kulgesime klassist klassi, kus meile tutvustati, mida kõike suurepärast selles koolis on võimalik omandada. Saime materjalid tundide toimumise kohta, et saaksime valida, millistes tundides soovime osaleda. Meie, nii tragid nagu me oleme, soovisime maksimumi võtta. Leppisime kokku et järgmisel päeval alustame kell 8 hommikul savi treimisega.

10. märtsi hommikul olime varakult platsis. Kuid kooli uks oli veel lukus ja kedagi ei olnud. Algul arvasime, et oleme millestki valesti aru saanud, aga oh ei. Vähehaaval vurasid autod koolihoovile ja tundus, et meie praktika saab nüüd täistuuridel alata. Hakkaski: alustasime savi treimisega. Kuigi olime varem sellega kokku puutunud, oli siit paljugi uut õppida. Nemad treivad püsti seistes, ja üllatus-üllatus, see oli täitsa tore kogemus.

Treimistund sai läbi. Kiirustasime järgmisesse, milleks oli keraamika dekoreerimine. Jällegi, kedagi ei olnud. Huvitav, kas me oleme vales kohas ja valel ajal. Kui uurisime, siis saime vastuseks, et kullakesed, te olete Hispaanias. Siin liigub kell palju aeglasemalt. Ja alati on taskust võtta „manaña", ehk siis homme. Tund siiski algas, mille käigus pressisime savist välja notsusid, millele kandsime erinevaid mustreid angoobidega. Täitsa tore oli.

Ja siis tuligi see pommuudis: homsest on kõik Madriidi koolid suletud. Oot-oot, mis mõttes, me alles ju saime hoo sisse… see ei ole lihtsalt võimalik, aga oli. Ja nii jäigi, 10. märts oli meil esimeseks ja viimaseks tegusaks koolipäevaks. Mis siis nüüd saab? Õhk oli küsimustest nii paks, et lõika või noaga. Leppisime koolis juhendajaga kokku, et järgmisel päeval tegeleme paberimajandusega ja otsustame, kas on veel teisi võimalusi praktikat jätkata.

11. märtsil konstateerisime fakti, et koolipraktika oli lõppenud. Kuid kuna me oleme kanged eesti naised, siis nii ruttu ikka alla ka ei anna.  Tegime praktikat omal käel. Külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ja keraamikasalonge, kuid kahjuks hakati neid järjemööda sulgema, samuti olid suletud kõik muuseumid. Antud olukorras jäi üle inspiratsiooni koguda loodusest, parkidest, kaupluste vaateakendelt…

Kuna ühistransporti me kogu Madriidi perioodi vältel igaks juhuks kasutada ei tahtnud, siis läbisime kõik vahemaad jalgsi. Nädalaga sai kokku üle 70 kilomeetri. Nüüd võiks arvata, et kaotasime ka kaalukest, aga seda muret ei olnud. Saiad ja muud hõrgutised on seal nii maitsvad, et nendest ei saa ei üle ega ümber.

Ja nii meie praktika kulges. Avastusretk Madriidis inspiratsiooni ja teadmisi kogudes ja kogedes. Tuleb vaid avatud meele ja silmadega ringi käia.

Nädala lõpuks jäi avastamisvõimalusi vähemaks. Enamus ettevõtteid olid sulgenud oma uksed. Tänavatel liikumine ei olnud soovitatav. Ega sellises olustikus inspiratsiooni pikalt ei ammuta. Tore oli see, et linn löödi läikima. Tänavad pesti puhtaks. Kõige parem tujutõstja päike säras täies hiilguses.

29. märtsi asemel lendasime koju tagasi 16. märtsil. Teadsime, et esmaspäeva hommikul alates 8:00 vähendatakse lende Madridist 40-50%, meie lennu väljumise aeg oli 6:00.

Meil polnud aimugi, mis meid lennujaamas ees ootab ja seega otsustasime kohale minna tavapärasest varem, nii 4 tundi. Kuna istumiskohti polnud, seisime vapralt check-ini järjekorras. Kõik laabus tõrgeteta ja jõudsime kenasti Tallinna.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli huvitav ja ootamatu kogemus, mida saab veel pikalt meenutada.

Madrid, hasta la proxima!

Ilm oli ilus, lilled õitsesid, ninna tungis värskelt niidetud rohu lõhn, kõik see oli lihtsalt suurepärane….. See kõlas nagu suvi ja see meile meeldib. Seadsime end sisse apartemendis, mis asus Paseo de la Florida, 47. Armas väike kohake, kõik eluks vajalik oli olemas. Valisime selle koha kooliläheduse tõttu, ainult kümme minutit jalutuskäiku ja olidki jõudnud sihtkohta. Jah! Olime teinud õige valiku, teekond kooli oli rõõmuküllane.

Esmaspäeva hommikul, 9. märtsil oli õhinat palju, kui saabusime kooli Escuela de Aste Alcantara. Õpetajad olid rõõmsameelsed ja naerusuised. Otse loomulikult ei osanud nad eriti või üldse mitte inglise keelt. Õnneks oli koolis inglise keele õpetaja, kes oli igati abiks kui tõlget vajasime.


Kulgesime klassist klassi, kus meile tutvustati, mida kõike suurepärast selles koolis on võimalik omandada. Saime materjalid tundide toimumise kohta, et saaksime valida, millistes tundides soovime osaleda. Meie, nii tragid nagu me oleme, soovisime maksimumi võtta. Leppisime kokku et järgmisel päeval alustame kell 8 hommikul savi treimisega.

10. märtsi hommikul olime varakult platsis. Kuid kooli uks oli veel lukus ja kedagi ei olnud. Algul arvasime, et oleme millestki valesti aru saanud, aga oh ei. Vähehaaval vurasid autod koolihoovile ja tundus, et meie praktika saab nüüd täistuuridel alata. Hakkaski: alustasime savi treimisega. Kuigi olime varem sellega kokku puutunud, oli siit paljugi uut õppida. Nemad treivad püsti seistes, ja üllatus-üllatus, see oli täitsa tore kogemus.

Treimistund sai läbi. Kiirustasime järgmisesse, milleks oli keraamika dekoreerimine. Jällegi, kedagi ei olnud. Huvitav, kas me oleme vales kohas ja valel ajal. Kui uurisime, siis saime vastuseks, et kullakesed, te olete Hispaanias. Siin liigub kell palju aeglasemalt. Ja alati on taskust võtta „manaña", ehk siis homme. Tund siiski algas, mille käigus pressisime savist välja notsusid, millele kandsime erinevaid mustreid angoobidega. Täitsa tore oli.

Ja siis tuligi see pommuudis: homsest on kõik Madriidi koolid suletud. Oot-oot, mis mõttes, me alles ju saime hoo sisse… see ei ole lihtsalt võimalik, aga oli. Ja nii jäigi, 10. märts oli meil esimeseks ja viimaseks tegusaks koolipäevaks. Mis siis nüüd saab? Õhk oli küsimustest nii paks, et lõika või noaga. Leppisime koolis juhendajaga kokku, et järgmisel päeval tegeleme paberimajandusega ja otsustame, kas on veel teisi võimalusi praktikat jätkata.

11. märtsil konstateerisime fakti, et koolipraktika oli lõppenud. Kuid kuna me oleme kanged eesti naised, siis nii ruttu ikka alla ka ei anna.  Tegime praktikat omal käel. Külastasime erinevaid vaatamisväärsusi ja keraamikasalonge, kuid kahjuks hakati neid järjemööda sulgema, samuti olid suletud kõik muuseumid. Antud olukorras jäi üle inspiratsiooni koguda loodusest, parkidest, kaupluste vaateakendelt…

Kuna ühistransporti me kogu Madriidi perioodi vältel igaks juhuks kasutada ei tahtnud, siis läbisime kõik vahemaad jalgsi. Nädalaga sai kokku üle 70 kilomeetri. Nüüd võiks arvata, et kaotasime ka kaalukest, aga seda muret ei olnud. Saiad ja muud hõrgutised on seal nii maitsvad, et nendest ei saa ei üle ega ümber.

Ja nii meie praktika kulges. Avastusretk Madriidis inspiratsiooni ja teadmisi kogudes ja kogedes. Tuleb vaid avatud meele ja silmadega ringi käia.

Nädala lõpuks jäi avastamisvõimalusi vähemaks. Enamus ettevõtteid olid sulgenud oma uksed. Tänavatel liikumine ei olnud soovitatav. Ega sellises olustikus inspiratsiooni pikalt ei ammuta. Tore oli see, et linn löödi läikima. Tänavad pesti puhtaks. Kõige parem tujutõstja päike säras täies hiilguses.

29. märtsi asemel lendasime koju tagasi 16. märtsil. Teadsime, et esmaspäeva hommikul alates 8:00 vähendatakse lende Madridist 40-50%, meie lennu väljumise aeg oli 6:00.

Meil polnud aimugi, mis meid lennujaamas ees ootab ja seega otsustasime kohale minna tavapärasest varem, nii 4 tundi. Kuna istumiskohti polnud, seisime vapralt check-ini järjekorras. Kõik laabus tõrgeteta ja jõudsime kenasti Tallinna.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli huvitav ja ootamatu kogemus, mida saab veel pikalt meenutada.

Madrid, hasta la proxima!