Sügis on uute alguste ja tutvuste aeg. Kutsevaliku grupil on tavaks kord kvartalis teha midagi jõustavat, mis aitab luua ühtekuuluvustunde ja hoida positiivset meelestatust õppetöö osas.
Ideed tulevad õpilastelt, teostusega aitab mentor ja võimalused loob selleks meie armas kool koostöös lapsevanematega. KV-25 esimeseks ühisürituseks oli pereõhtu kooli õppeköögis. Koos vanematega küpsetasid õpilased vastavalt maitse-eelistustele pitsasid. Kui pitsad olid ahju pistetud, said vanemad puhata ja omavahel lobiseda.
Samal ajal jagunesid õpilased kahte gruppi ja küpsetasid endale ja vanematele hõrgud laavakoogid. Pitsadest jõudsime teha ka pilte, aga laavakookide lummuses unustasime need jäädvustada. Arutasime omavahel ka järgmisi koostegemisi ja tundub, et järgmisena ootab meid ees matk. Kuhu? Veel ei tea.
Miks ma seda kõike oluliseks pean?
Teismeeas on kõige olulisem arenguülesanne iseseisvuda, saavutada autonoomia. Suhted eakaaslastega on sel perioodil pereliikmetest olulisemad. Kuigi noor peabki sel perioodil oma päritoluperest taanduma, saavad vanemad olla vajadusel tugevaks taustajõuks koolile. Minul õpetajana on vaja, et klassis oleks turvaline ja koostöine õpikeskkond, mida olen saanud kõige paremini luua läbi erinevate klassiväliste tegevuste.
Olen veendunud, et selle "vundamendi" loon läbi ühise pereürituse septembris, "müürid" laon detsembris, "katuse" paigaldan märtsis ja juunis, ühisel lõpupiknikul avan "ukse" ja lasen neil minna veidi avatuma, enesekindlamana ja enesest teadlikuma noorena järgmisele erialale.
