Teist aastat järjest on ametikooli päevaõppe esmakursuslastel sisseelamisnädal erinevate tunniväliste tegevustega. Tehnoloogiamajaka päeval tuletati meelde kriisivalmidusoskuseid.
Ülevaade esmaabi õppimisest:
Tegime vastavalt grupi suurusele mitu erinevat situatsiooniülesannet. Iga grupp lahendas olukorda vastavalt enda olemasolevatele oskutele ning siis tegime kokkuvõtted, arutasime, mis läks hästi ja mida saaks paremini. Enne praktilist osa said õpilased teoorias sissejuhatuse - kuidas abi kutsuda, mida seejuures silmas pidada, kuidas tagada see, et abi jõuaks kannatanuni võimalikult kiirelt jne. Seejärel sidusime otsa verejooksu peatamise teema, sest katastroofilise ja suure verejooksu puhul on otsustavaks faktoriks just aeg ning kohapealne esmaabi käesolevate vahenditega.
Õpilased said praktiseerida mulaažide peal, mida tähendab päriselt verejooksu peatamine, sest verejooks ei peatunud enne, kui oli rakendatud piisavalt palju survet ja rõhku. Esimesena tuli tagada iseenda ohutus: kindad kätte - päris olukorras kilekott, riie vms enda ja kannatanu vere vahele. Seejärel alustada tegutsemist päris pingelises situatsioonis, kus verejooks ei taha peatuda.
Ülejäänud grupp mõtles läbi, mida saavad teha nemad, kes otseselt käsi külge ei pane: kutsuda abi, minna kiirabile vastu, rahustada kannatanut. Kui sidemerullid olid otsas, tuli taaskord mõelda, mis saab siis, kui veri ikka kinni ei jää ning imbub läbi. Nii mõnigi grupp oli nutikas ning jäigi haavale kätega survet avaldama ning tulid ka sellele mõttele, et kui käed ei aita, võib kasutusele võtta ka jala - eesmärk on päästa ja säilitada elu.
Teine situatsioon oli võõrkeha ehk klaasikild reielihases ning väljaväänatud hüppeliiges. Visuaalselt oli näha, et hüppeliiges on sinine. Kuna tegu on vererikka lihasega, tuli õpilastel mõelda, kuidas olukorda lahendada - kas võõrkeha eemaldada või mitte? Missuguse vigastusega esimesena tegeleda?
Omavahel tuli ette pisut vaidlemist. See on normaalne ja oodatav nähtus, käib asja juurde. Hiljem nägime paljude gruppide puhul suurepärast koostööd. Ülesandeks oligi tegelikult klaasikild ära kindlustada, et takistada selle liikumist. Kui kild otsustati siiski välja tõmmata, järgnes sellele verejooks ehk situatsioon muutus - tuli tegeleda hoopis uutmoodi olukorraga ning mõelda kiirelt ja operatiivselt ning verejooks peatada.
Kolmandaks sai esmaabi osutada käelabal asuva lahtise haavaga, mis samuti veritses ning nägi kole välja ning kannatanu (keda mängisin mina) tundis end halvasti, oli minestuse äärel. Samal ajal oli tal teisel käel harilik marrastus, mis samuti vajas esmaabi. Õpilased said taaskord tunda, mida tähendab haavale surve avaldamine ning kui palju rõhku läheb tegelikult vaja, et verejooks peatada. Lisaks sai selles olukorras õpetada ka õpilaste jaoks täiesti uusi sidumisvõtteid ning julgustada ka tagasihoidlikumaid õpilasi, kes said sidumist proovida terve käe peal.
Viimaks oli õpilastel võimalus käsitleda küünarvarre lahtise luumurru ning käelaba ning sõrmi puudutavat tugevat traumat. Taaskord oli võimalus omavahel arutada, mida teha, et abi kiiremini kohale jõuaks ning mismoodi kannatanut aidata.
Kõik need olukorrad rääkisime ja mõtlesime läbi ka selliselt, et mis juhtub siis, kui vigastus on iseendal? Kuidas endale abi anda?
See oli esimene kord, kui tegime töötuba kunstvere ja haavamulaažidega ning andsime õpilastele võimalikult reaalsuslähedase kogemuse. Praktiliselt igas grupis oli keegi, kes tõmbas näost kaameks ning ei olnud võimeline käsi külge panema. Üks õpilane minestas ning tunnistas, et ta ei talu veriseid vaatepilte. Kinnitasime kõigile, et see on täiesti normaalne nähtus ning tegu ei ole iseenda poolt kontrollitud reaktsiooniga, vaid mõnel organism lihtsalt reageerib selliselt. Ka see on miski, millega tuleb päris situatsioonis arvestada ning alati ei olegi mõistlik loota kellegi teise peale, sest nagu näha, see keegi teine ei pruugi olla võimeline abi andma.
Üksikud õpilased olid need, kes esialgu suhtusid kogu teemasse väikese huumori noodiga, aga asi oli huumorist kaugel, kui oli päriselt aeg tegutsemiseks ning kõik tulid lõpuks appi ja panid käed külge. Väga kiiduväärt oli asjaolu, et tuli ka lisaküsimusi ning õpilased tõesti kuulasid ja panid käed külge. Oli näha, et õppimise momente oli kogu selles kogemuses väga palju. Alates sellest, kuidas toimib häirekeskus ning mida silmas pidada abi kutsumisel kuni selleni, kui kiirelt ja otsustavalt tuleb tegutseda selleks, et abi anda.
Kui ka tehakse viga (võetakse kild välja), siis nii lihtsalt on, vigu tehakse, aga abi andmine peab jätkuma. Paaril korral mainiti ka žgutti kui esimest verejooksu peatamise võtet. Andsime õpilastele võimaluse žgutti päriselt uudistada ja katsetada (mitte küll päriselt tugevalt) ning selgitasime, et tegelikult on tegu niisuguse vahendiga, mida igaühel taskus ei ole ning selle kasutamine nõuab ka eelnevat väljaõpet. Eelkõige tuleb loota ikka ainult iseenda kätele ning käepärastele vahenditele, sest harilikult ei ole kellelgi kaasas esmaabi kohvrit.
Kogemus oli väga õpetlik nii meile kui läbiviijatele kui ka õpilastele. Saime koolitajatena kinnitust, et tegelikult peaks noorte esmaabi alase teadlikkuse ja praktiliste oskustega tõsisemalt tegelema, et anda esmane elupäästev oskus ning julgus abi kutsuda ning sündmuskohal tegutseda.
Meie Rihoga oleme väga tänulikud, et meid kaasasite ning kiidame õpilasi, kes enda jaoks väga pingelises ja täiesti uutmoodi situatsioonis tegid koostööd ning said üle ka enda esmastest hirmudest. Seda oli suur rõõm näha, kuidas ebakindlus asendus tegevusega ning tunnustav tagasiside nii mõnelgi suunurki kergitas.
