Uudised

Lapsehoidjad õppisid Saksamaal metsalasteaias, et kogemus teeb sind ainult rikkamaks 19. aprill TaaviTuisk

Kuressaare Ametikooli lapsehoidja eriala õppijad kirjutavad oma muljeid Erasmus+ välispraktikast Saksamaal, kus muuhulgas töötati ka metsalasteaias.


Sellel aastal saime me kaks kevadet.

Märtsi algul, kui Saltzkotteni jõudsime, ootas meid ees ilus soe varakevad koos päikese, kevadlillede ja sulisevate vetega. Salzkotteni vesi on eriline - väga tervislik ja näha on, et inimesed armastavad oma vett. Seda on märgata nii tänavapildis kui toidulaual.

Kogu linn on kaetud kanalite ja kraavidega, kuhu on tehtud trepid, et inimesed saaks selles sulistada. Linnas on lausa selline koht, kus vesi pumbatakse spetsiaalselt nn rooseinale, kus ta siis päikeses aurab ja talvel külmub, et inimesed saaksid seal käia tervislikke veeaurusid/kristallisid hingamas. Pole söögikorda ega söögivahet, kui laual poleks kohalikku pudelivett.

Meie koduks sai kolmel järgneval nädalal Saltzkotteni püha Frantsisca klooster. Olime kui vanajumala selja taga. Äärimiselt soe ja sõbralik õhkkond. Frantsiskaanid ja nende klooster vajaks lausa omaette artiklit, kuid meie peamiseks eesmärgiks oli sõita Saksamaale, et tutvuda sealse lasteaiaga - KiTa Regenbogen. Sellepärast me kloostrielu ja sealseid tegemisi põhjalikumalt ei kajasta.

KiTa Regenbogen on lastevanemate omaalgatuslik lasteaed, mis on aastatega muudkui kasvanud. Tänaseks on neil peale viie rühmaga metsalasteaia „Wald und Weise“ veel ühe rühmaga linnamaja, mille metsaks ja niiduks on linnaruum kõige sinna hulka kuuluvaga (tänavad, poed, raamatukogu, kirik jne).

Esimesed kaks n-ö prooviaastat, kui omanik tahtis veenduda oma otsuse õigsuses, on möödas ka talulasteaial „Sonnenland“ ning nüüd alles saab rakendada seal kõike seda, mis ühes talus on tavapärane ja lastele põnev: talu- ja väikeloomad ning peenramaa.

Regenbogeni peamajas on kuus imevahvat rühma, kõik mõnusalt avatud ja avar. Iga aasta märtsikuus on lasteaial kolmenädalane kooliprojekt, kui kõikide nn filiaalide kooliealised 6-aastased lapsed üheskoos harjutavad ühes muidu mittekäibes olevas koolimajas koolis käimist ja suureks olemist. Lapsed õpivad tundma teisi omaealisi ja kõike seda, mis neid koolis ees ootab: ise koolibussiga kooli sõitmisest koolipingis istumiseni. Nende päralt on seal kaks klassiruumi, puutööklass, saal ning köök, kus ise valmistatakse ka oma lõunasöögid.

Kuna kõik see väärib osasaamist ja kogemuseks vormistamist, siis tegime otsuse, et haarame kõike, mida suudame ja teeme oma graafiku tihedaks - iga nädal uues kohas. Tänu sellele saime osa väga erinevatest ja samas sarnastest olukordadest. Erinevad olid vahendid ja keskkond, kuid sarnane inimeste suhtumine ning prioriteedid, mis teevad lapse õnnelikuks.

Kõige eredam kogemus oli meie esimene nädal metsalasteaias „Wald und Wiese“, kus olime „Waldgruppe“ kaaslased kõigis nende tegemistes. Saime omal nahal tunda, mis tähendab veeta päev varastest hommikutundidest kuni päeva lõpuni ainult metsas ja niidul. Nägime, kuidas lapsed oskavad oma mänguvahenditeks kaasata mistahes metsa alt leitud eset: olgu selleks oks, koorejupp või käbi.

Kogu nn etteantud vahendivarustus, mis lastel oli, olid tööriistad - noad, saed, haamrid, naelad ning nende enda fantaasia ja kogemused.

Laste päralt oli metsaalune ja niit. Niiduveerel olev kraav oli juskui magnet oma voolava veega. Kraavipervedel käis pidev tegevus: songiti selles toikaga, et näha kuidas vesi soga kaasa viib, ujutati omaenda naelaga kokkuklopsitud laevukesi, solbertati seal jalgu- ja käsipidi jäätükkide vahel.

Kui metsalune alles rõske ja külm oli, paistis kraavikaldale juba soe hommikupäike. Kiikumisest ja jooksmisest väsinud lapsed said niidule kaasa võetud teki või pingi peale puhkama minna ka pärastlõunal, et niisama mõnuleda või rahulikult raamatut lugeda.

Õppetööd nagu ei olnukski

Jääb mulje, et lastel õppetööd ei oleks olnud. Õppetööd ei olnud nii palju, kui kui meie viie-aastased seda saavad. Hommikuringis siiski peeti kinni oma kahe nädala projektist „Puu“ ja sealt lähtuvalt korraldati ka päevased tegevused.

Iga päev sai väike, kolmest kuni kuuest lapsest koosnev grupp, valdavalt laste enda soovi järgi või vajadusel loosiga, osaleda milleski muus kui vabamäng oma metsa all. Käidi õpetajaga arvutis või raamatukogus otsimas „Puu“ õppematerjali. Käidi poes, et igaks reedeks ise toidu valmistamiseks lõunasöögiks (seekord olid makaronid tomatipasta ja grillvorstitükkidega) vajaminevaid toiduaineid osta.

Söömine toimus metsa all, seal samas puude all laudade taga, kus toimus kogu õppetegevus ja mäng.

Kätepesuks toodi kanistriga majast soe vesi, seep ja rätik. Maja oligi koht, kus olid WC-d, riidenagid, kastid vahetus- ja tagavarariietega. Kuni kolmeaastastel lastel oli teisel korrusel magamisvõimalus. Allkorruse ühises köögis valmis igapäevane lõunasöök, mida käsikärus pottidega metsa alla gruppidesse laiali kärutati.

Me veendusime selles, et selline loodusega kooskõlas toimetamine hoidis lapsed õnnelikud, erksad ja fantaasiarikkad. Nad olid füüsiliselt võimekad ja kõigele uuele avatud. Laps õppis läbi kogemuse. Keegi ei öelnud lapsele ette, et tal hakkab külm, kui ta keset suurt tuult oma jope maha viskab või et haamriga naela kivisse lüüa on suhteliselt tulutu pingutus. Laps õppis läbi oma kogemuse. Mõnikord jõudis ta järeldusteni kohe, aga vahel pidi laps korduvalt kordama oma tegevust, kuni ta ise järelduseni jõuab.

Kogu see praktika oli ka meile õpetus läbi kogemuse, sealjuures läbi väga rikkaliku ja meeldiva kogemuse.

Tiina Sagur
Maarja Sepp
Iti Vahter

Sellel aastal saime me kaks kevadet.

Märtsi algul, kui Saltzkotteni jõudsime, ootas meid ees ilus soe varakevad koos päikese, kevadlillede ja sulisevate vetega. Salzkotteni vesi on eriline - väga tervislik ja näha on, et inimesed armastavad oma vett. Seda on märgata nii tänavapildis kui toidulaual.

Kogu linn on kaetud kanalite ja kraavidega, kuhu on tehtud trepid, et inimesed saaks selles sulistada. Linnas on lausa selline koht, kus vesi pumbatakse spetsiaalselt nn rooseinale, kus ta siis päikeses aurab ja talvel külmub, et inimesed saaksid seal käia tervislikke veeaurusid/kristallisid hingamas. Pole söögikorda ega söögivahet, kui laual poleks kohalikku pudelivett.

Meie koduks sai kolmel järgneval nädalal Saltzkotteni püha Frantsisca klooster. Olime kui vanajumala selja taga. Äärimiselt soe ja sõbralik õhkkond. Frantsiskaanid ja nende klooster vajaks lausa omaette artiklit, kuid meie peamiseks eesmärgiks oli sõita Saksamaale, et tutvuda sealse lasteaiaga - KiTa Regenbogen. Sellepärast me kloostrielu ja sealseid tegemisi põhjalikumalt ei kajasta.

KiTa Regenbogen on lastevanemate omaalgatuslik lasteaed, mis on aastatega muudkui kasvanud. Tänaseks on neil peale viie rühmaga metsalasteaia „Wald und Weise“ veel ühe rühmaga linnamaja, mille metsaks ja niiduks on linnaruum kõige sinna hulka kuuluvaga (tänavad, poed, raamatukogu, kirik jne).

Esimesed kaks n-ö prooviaastat, kui omanik tahtis veenduda oma otsuse õigsuses, on möödas ka talulasteaial „Sonnenland“ ning nüüd alles saab rakendada seal kõike seda, mis ühes talus on tavapärane ja lastele põnev: talu- ja väikeloomad ning peenramaa.

Regenbogeni peamajas on kuus imevahvat rühma, kõik mõnusalt avatud ja avar. Iga aasta märtsikuus on lasteaial kolmenädalane kooliprojekt, kui kõikide nn filiaalide kooliealised 6-aastased lapsed üheskoos harjutavad ühes muidu mittekäibes olevas koolimajas koolis käimist ja suureks olemist. Lapsed õpivad tundma teisi omaealisi ja kõike seda, mis neid koolis ees ootab: ise koolibussiga kooli sõitmisest koolipingis istumiseni. Nende päralt on seal kaks klassiruumi, puutööklass, saal ning köök, kus ise valmistatakse ka oma lõunasöögid.

Kuna kõik see väärib osasaamist ja kogemuseks vormistamist, siis tegime otsuse, et haarame kõike, mida suudame ja teeme oma graafiku tihedaks - iga nädal uues kohas. Tänu sellele saime osa väga erinevatest ja samas sarnastest olukordadest. Erinevad olid vahendid ja keskkond, kuid sarnane inimeste suhtumine ning prioriteedid, mis teevad lapse õnnelikuks.

Kõige eredam kogemus oli meie esimene nädal metsalasteaias „Wald und Wiese“, kus olime „Waldgruppe“ kaaslased kõigis nende tegemistes. Saime omal nahal tunda, mis tähendab veeta päev varastest hommikutundidest kuni päeva lõpuni ainult metsas ja niidul. Nägime, kuidas lapsed oskavad oma mänguvahenditeks kaasata mistahes metsa alt leitud eset: olgu selleks oks, koorejupp või käbi.

Kogu nn etteantud vahendivarustus, mis lastel oli, olid tööriistad - noad, saed, haamrid, naelad ning nende enda fantaasia ja kogemused.

Laste päralt oli metsaalune ja niit. Niiduveerel olev kraav oli juskui magnet oma voolava veega. Kraavipervedel käis pidev tegevus: songiti selles toikaga, et näha kuidas vesi soga kaasa viib, ujutati omaenda naelaga kokkuklopsitud laevukesi, solbertati seal jalgu- ja käsipidi jäätükkide vahel.

Kui metsalune alles rõske ja külm oli, paistis kraavikaldale juba soe hommikupäike. Kiikumisest ja jooksmisest väsinud lapsed said niidule kaasa võetud teki või pingi peale puhkama minna ka pärastlõunal, et niisama mõnuleda või rahulikult raamatut lugeda.

Õppetööd nagu ei olnukski

Jääb mulje, et lastel õppetööd ei oleks olnud. Õppetööd ei olnud nii palju, kui kui meie viie-aastased seda saavad. Hommikuringis siiski peeti kinni oma kahe nädala projektist „Puu“ ja sealt lähtuvalt korraldati ka päevased tegevused.

Iga päev sai väike, kolmest kuni kuuest lapsest koosnev grupp, valdavalt laste enda soovi järgi või vajadusel loosiga, osaleda milleski muus kui vabamäng oma metsa all. Käidi õpetajaga arvutis või raamatukogus otsimas „Puu“ õppematerjali. Käidi poes, et igaks reedeks ise toidu valmistamiseks lõunasöögiks (seekord olid makaronid tomatipasta ja grillvorstitükkidega) vajaminevaid toiduaineid osta.

Söömine toimus metsa all, seal samas puude all laudade taga, kus toimus kogu õppetegevus ja mäng.

Kätepesuks toodi kanistriga majast soe vesi, seep ja rätik. Maja oligi koht, kus olid WC-d, riidenagid, kastid vahetus- ja tagavarariietega. Kuni kolmeaastastel lastel oli teisel korrusel magamisvõimalus. Allkorruse ühises köögis valmis igapäevane lõunasöök, mida käsikärus pottidega metsa alla gruppidesse laiali kärutati.

Me veendusime selles, et selline loodusega kooskõlas toimetamine hoidis lapsed õnnelikud, erksad ja fantaasiarikkad. Nad olid füüsiliselt võimekad ja kõigele uuele avatud. Laps õppis läbi kogemuse. Keegi ei öelnud lapsele ette, et tal hakkab külm, kui ta keset suurt tuult oma jope maha viskab või et haamriga naela kivisse lüüa on suhteliselt tulutu pingutus. Laps õppis läbi oma kogemuse. Mõnikord jõudis ta järeldusteni kohe, aga vahel pidi laps korduvalt kordama oma tegevust, kuni ta ise järelduseni jõuab.

Kogu see praktika oli ka meile õpetus läbi kogemuse, sealjuures läbi väga rikkaliku ja meeldiva kogemuse.

Tiina Sagur
Maarja Sepp
Iti Vahter