Pagarite uskumatud seiklused Itaalias

Loomise kuupäev 29.11.2023

Kui me Itaaliasse jõudsime, oli päev juba alanud. Lennuk maandus Bari linna ja sealt oli umbes poolteist tundi sõita Martina Francasse. See 37 tuhande elanikuga väike linn kitsast labürinti meenutavate vanalinna tänavatega sai järgmiseks kuuks ajaks meile koduks.

Meie korter oli kahetoaline. Oli köögiosa ja väike kangialune nurk kahe voodiga, mis asusid üksteisest 50 cm kaugusel. Oh seda rõõmu, kui meiega samuti koos praktikal olnud Mark nõustus meile andma oma ülemise toa, mis oli ette nähtud temale. Seal oli valgust ja avarust ning kolm voodit.

Kobisime Anuga rõõmsalt järsust ja kitsast trepist üles kolmandale korrusele. Sättisime oma kaasas olnud asjad ära nendesse vähestesse kappidesse ja riiulitele, mis majapidamises olid. Selgus, et meil oli palju vajaminevat puudu - seega linna peale vajalikku ostma ja avastama.

Tänapäeval ju lihtne, GPS juhatab ja Dr. Google õpetab ning annab nõu.

Meil oli kolme peale väike, eelmisest sajandist olev külmkapp, mis oli oma funktsiooni juba ammu ära unustanud. Omanik käis kohapeal vaatamas ja meile seletamas, miks küll see kapp peab niimoodi töötama, aga me ikka ei leppinud selle infoga ja nõudsime oma õigusi. Kohale saabunud tehniku hinnang oli, et kapp tuleb välja vahetada. Oo-jee, meil kohe super hea meel, saame uue kapi. Kui uus kapp kohale toodi, selgus, et kapp oli eelmisega samast sajandist, aga töötas. Kapp oli seisnud kaua kellegi garaažis, täis hallitust ja mustust, mis ikka sellises olukorras juhtub. Mark jooksis tubli poisina kohe poodi vajalikke puhastusvahendid tooma ja küüris kapi puhtaks. Igati aus kapp, kus isegi jäätis külmus kivikõvaks.

Prügimajandus oli tasemel. Meil oli viis erinevat värvi prügikasti. Seinal oli graafik, mis kastis mingi prügi käib ja millisel päeval peab seda värvi kasti ukse taha jätma, et see tühjendataks. Prügi korjati kuus korda nädalas. Suhtelisel vara hommikul käis väike prügiauto, millega mahub vanalinna kitsastele tänavatele sõitma. Peatus tehti iga ukse taga, kus prügikast oli. Esmaspäevane taara korjamine oli kõva kolinaga.

Igal majapidamisel on oma gaasisüsteem. Keegi ei rääkinud meile, kuidas see toimib. Ühel päeval meil sooja vett enam polnud ja siis tuli tehnik kohale kutsuda. Enne seda külmetasime ja oli kole niiske. Arvasime, et meie riided lähevad kuu ajaga hallitama. Tehnik pidi veel uuesti tulema, sest jälle lakkas süsteem töötamast. Anu haaras „härjal sarvist“ ja saime väikese koolituse. Edaspidi saime ise kütte tööle ja seda mitmeid kordi.

Pizzeria, meie praktikakoht, oli lähedal, umbes 200 m. Töötasime õhtuti, kuna pitsarestoran avati õhtupoolikul. Menüüs oli 24 erinevat pitsavalikut, 8 erineva valikuga pucciat, erinevad võileivad ja fritüüritud tooted.

Puccia on pitsataignast küpsetatud neljakandiline seest tühi sai, mille kaas lõigatakse pealt ära ja kuhu pannakse vastavalt tellimusele erinevad rohelised salatid, juustud, singid, kalad ja kastmed.

Itaalias on niivõrd suur juustu ja erinevate sinkide valik, millest Eestis võime vaid und näha.

Pitsale pannakse peale friikartuleid, rukolat, fritüüritud kartulit ja suvikõrvitsa kuubikuid - mida iganes, mis pole eestlasele tuttav.

Praktikal oli huvitav. Saime teha pitsatainast, pallitada, pitsa ahju minekuks ette valmistada ja peale ahjust tulekut viimistleda. Osa koostisaineid lisatakse pitsale hiljem – seda kõike juhendaja valvsa pilgu all.

Viimasel päeval käisime ka ühe teise restorani pitsat maitsmas. Seal ei tehtud küll nii head pitsat kui meie Scaccia Pensieris.

Esimesel õhtul oli ka kogemus politseiga, kes tuli ja küsis minult: „Dokumento?“. No miks erariietes mees minult küsib dokumentot? Võttis siis ametnik oma ametimärgi taskust välja näitas, et ta ikka on politsei, nimelt finantspolitsei, kes kontrollib, et illegaale poleks ja kõigil oleks tööluba. Mul ei olnud dokumenti kaasas ja kuna teineteise keelt me hästi ei osanud, siis saime Google tõlkega teha end arusaadavaks. Läksingi politsei eskordi saatel kodust tooma oma ID-kaarti. Peale seda juhtumit oli mul kaart alati kaasas ja enam vaja ei läinud.

Seiklused jätkuvad

Põhjamaa inimesel on raske mõista, miks itaallased end päikese eest peidavad. Oleme harjunud suurte akendega majadel, kus pimedal ajal natukenegi valgust sisse paistab. Sealsetel vanalinna kitsastel tänavatel jalutades seda valgust ja aknaid pole.  Tahaks küsida, kuidas nad elavad? Korteri uksed on meetriste vahedega. Majad enamjaolt kolmekorruselised, korterid võlvide ja kaartega. On suuremaid korrusmaju, maapiirkondades ka ühepereelamuid. Kasvatatakse oliive, viinamarju, mandariine ja samuti muud juur- ja puuvilja. Muld on punakaspruun.

Kuidas saada pruuniks 2. juuniks või siis hoopis 2. detsembriks? Kuna päike on tasuta, siis pidasime plaani sõita lähima mereni nn. kontsa sees (kui vaadata Itaalia kaarti). Selline koht oli Taranto linn ja see meie sihtkohaks saigi. Pika otsimise peale leidsime rannas koha, kus rätik liivale laotada ja päikest nautima hakata. Tundus igati mõnus ujumiseks sobiv vesi.

Järgneva kuu jooksul külastasime seda randa mitmeid kordi. Tahtsime ka väisata lähedal asuvaid väikelinnu. Kõige lähemal oli Locoratondo, mis asus 7 km kaugusel – just meile sobiv jalutuskäik. Sinna viis väike külatee. Ilm oli soe ja mõnus, tee äärde jäid kohalikud viljapuud, mida pidime testima ja maitsma. Viigimarjad olid eriti mahlased ja maitsvad. Kohalik kastan on söödav, aga meie käed ei olnud nii pikad. Seda ostsime maitsmiseks turult.

Igal kolmapäeval oli suur turg. Tänavad suleti ja osta sai kõikvõimalikku tööstuskaupa. Lisaks kohalik puu- ja juurvili, suus sulav viinamari, mandariin, erineva maitsega oliivid.

Käisime ka Fasanos, et sealt edasi sõita Monopoli linna. Kuna buss hilines, siit sealt edasi ümberistumisega sõita ei õnnestunud. Järgmine buss läks meie jaoks liiga hilja. Seega Monopoli jäi meil avastamata ja vaatasime hoopis veidi Fasanos ringi.

Järgmine sihtkoht oli Brindisi. Martinast otse sõita ei saa, tuli minna Taranto kaudu rongiga. Kuna rongil oli mingi probleem, siis meile öeldi, et Brindisi viiakse meid bussiga. Rongijaamas oli umbes kolme bussi jagu reisijaid, kes soovisid edasi sõita.

Ootasime poole tunni jagu. Kui esimene buss tuli, siis kus läks trügimiseks. Olime alati arvanud, et idanaabrid trügivad. Kogesime, et itaallane on suurem küünarnukkidega trügija. Ka bussijuht oli nii kuri, et oleks buldogi kombel kedagi tahtnud hammustada.

Teine kummaline juhtum oli Taranto bussijaamas. Soovisime kasutada tualetti, mis pidi olema baaris. Kasutada said sel juhul, kui midagi ostad. Ost tehtud, anti meile tualeti võti ja juhatati kusagile välja, kus oli raudvärav koos raske keti ja tabaga. Avades taba pääsesid kusagile urkasse, kus olid tualett ja kraan. Avades kraani lahvas veesurve mööda ruumi edasi-tagasi, pestes sind koos riietega puhtaks.

Kogesime, et tualetikultuur on Itaalias allpool arvestust. Puuduvad prill-lauad, tualettpaber. Kui jõudsime Bari lennujaamast Müncheni lennujaama, nägime, kui suur on erinevus!

Ühistranspordiga on võimalik reisida, lähipiirkonnas sõitmine ei ole kallis. Bussipileteid bussist ei müüda. Neid saab osta tubakakioskist ja netist. Peatused olid meile arusaamatutes kohtades. Google oli abiks, aga seegi pani vahel puusse. Algul arvasime, et bussijuhid ei kontrolli üldse, kas sul on pilet või ei. Hiljem kogesime, et tunti huvi, kas sul on pilet ikka õigel suunal ja kuupäeval.

Liiklus oli kaootiline, samas hästi sujuv. Autosid on kitsastel tänavatel palju, käib sõbralik tuututamine. Keegi kellelegi otsa ei sõida, ei näinud kordagi avariid. Autojuhid suhtuvad jalakäijatesse sõbralikult, samas lähevad jalakäijad suvalises kohas üle tänava. Pargitakse ka suvalises kohas, näiteks ülekäigurajal: hüpatakse autost välja, ohutuled peale, minnakse omi asju ajama.

Oli ka bussijuht, keda me nimetasime ralliässaks: 50 alas sõitis sajaga. Tundus, et kiirusepiirangud kehtivad kellelegi teisele. Teine bussijuht scrollis rahumeeli telefonis.

Õhtuti tuli rahvas tänavale jalutama, end näitama ja teisi vaatama. Oli selline keskväljaku osa, kus kohvikud ja restoranid. Inimesed nagu jalutasid ringiratast. Tuli meelde noorusaeg, kus koolis pidi vahetunni ajal jalutama.

Keskväljaku piirkonnas oli üksik koerakuut. Seal elas linna koer, hästi toidetud ja hooldatud, hoidis ümbruskonnal silma peal. Võta kinni, mis eesmärk koeral oli.

Selline see seiklus oli Martina Francas 10.10.-09.11.2023

--

Gerda ja Anu praktikat rahastas Erasmus+. Loe õpirändevõimaluste kohta rohkem

Viimati muudetud 29.11.2023.