Meie lood

28 päeva Kreeka turistilõksus 18. november Silja Joon

Keraamika eriala õppija Silja Joon pani kirja oma põneva praktikakogemuse.


Kreekas septembris 2022 Erasmuse lähetusega viibitud praktika käigus avastasin palju uusi ja toredaid võimalusi keraamikuna jätkamiseks ning see kinnitas minu varasemat elukogemust – koostöövõime ning isikuomadused on määravamad, kui tehnilised oskused, mida saab huvi korral alati arendada.

Kevadel Interneti kaudu erinevaid Euroopa Liidu piires asuvaid keraamikatöökodasid uurides tundus, et keraamikuid eriti ei huvita kodulehe tegemise teema. Ja kõige põnevamad ja avatumad käsitöölised elavad sootuks Inglismaal või Ameerika mandril. Paraku ei sobi kumbki neist riikidest Erasmuse rahastuse sihtpunktiks.

Äsja oli saanud ümber järjekordne koroonatalv ning Google otsingus ilmus sagedasti mõne keraamikute kogukonna tegevustiku kirjeldusse teade – closed. Nagu Tallinna vanalinnas nii ka paljudes teistes Euroopa linnasüdametes traditsioonilisi oskusi esitlevates butiikides, workshop´ides ja galeriides oli toimunud loovisikute kadu, kes epideemia piirangute ajal omale uusi väljundeid olid otsima asunud.

Saatsin kümmekond palvet erinevatesse riikidesse laiali ja sain ka mõned vastused või soovitused, mis aga kusagile ei viinud.  Tegelikult olin juba selleks ajaks aru saanud, et vana Euroopa väiksed keraamikatööstused olid õpipoisse täis ning tavaliselt eelistati oma riigi õppureid. Üks keraamikust hispaanlanna ja hiljem ka ühes teises kuurordis tegutsev norralanna andsid küll esmalt lootust, ent siis näis, et nad muutsid meelt. Ühel puhul laitsid tema sõbrad sellise sammu maha. Tuttava eestlase kaudu kreeka olustikku praktiseerimise sõbralikkuse koha pealt uurides sain vastuseks, et ortodoksi riigis peab olema soovitaja, suvalisi inimesi ei usaldata.

Kui siis mitme kuu pärast üks neljakümnendates eluaastates Kreeka keraamik minuga ühendust võttis ja ütles, et sooviks minuga skype'i teel asja arutada, olin seda meelt, et läheb nagu läheb. Kreeklannast keraamiku jaoks oli tähtis, et tegu on õpilasega, kes on hea suhtleja ning püsib rollis. Ta seletas mulle hiljem, et peab inimese huvi ja iseloomu tähtsamaks kui käsitööoskust – keerulise inimesega ühes ruumis pikalt olla ei meeldiks. Tema ateljee ja galerii asuvad Korfu saarel ning parajasti vajas ta abi ühe tellimustöö osas. Tegelikult nimetas ta ennast disaineriks, kes tegeleb pigem kaasaegse kunstiloominguga. Hariduselt oli naine hoopis Londonis õppinud arhitekt. Tema stuudio-galerii asus Korfu vanalinnas ja vaatega merele. See oli iidvana mitmekordse kivimaja esimese korruse äripind, kus elasid mõnusalt veel kaks disaineri kassi.

Minu stuudiokorter asus samas majas ning keraamiku arvates olin ma õnneseen – Korfu vanalinnas oli isegi hooajalõpus raske leida elamispinda, mille ööpäevane üür jääks alla 100 euro. Aga kuna hoone perenaine viibis mõne aja Korfust eemal, siis nõustus ta andma ühe oma paljudest üüripindadest märksa soodsamalt pea kuuks ajaks rendile. Nii ma paaritunnise Riia-Korfu lennureisi järel sellele saarele ja sellesse korterisse maandusin.

Õhutemperatuur oli 40 kraadi ja hallisegused niiskuse- ja soolalaigud iidsete värvitud seintega kivimajade seintel kõnelesid rõsketest talvekuudest. Palmid, kummipuud ja erinevad liaanid andsid tunnistust, et olen lõunamaal. Stuudiokorteri aknast möödus lõputult reisilaevu, praame ja kruiisikaid, mis vedasid saarele turistide horde, kes õnnelike nägudega sadu vanalinna tänavatel asuvaid taverneid ummistasid.

Ja muidugi vajasid need hordid meeneid, meeneid ja veelkord meeneid. Igas hinnas ja igast materjalist. Vanalinna kauplused olid avatud poole ööni, et tänavatel toidumelu ja vanalinna nautivaid turiste tegevuses hoida.

See oli ka minu töö, sest asusin valmistama seebialuseid, mida müüdi koos seepidega. Nimelt tegutses Korfu pealinnas ehk Korfu linnas ehk Kerkyras iidne seebitööstus, kus käsitööna juba viimased 150 aastat oliiviõlist seepe valmistati. Ja koostöös keraamikastuudioga valmisid seebialused. Samad seebialused olid veel vajalikud omapärase internetis müüdava lõhnapirru  – papier de Armenie tarbeks.

Kuigi Korfu keraamik valmistab oma tooteid ette terve talve, siis suuremaid tellimusi pole tal turismihooajal aega teha. Selles vajaski ta abi. Värvilisi seebialuseid valmistasin koos kohaliku ukrainlannast abitöölisega.

Tore oli, et sain aidata keraamikut ka tema katsetustel, kus ta erinevate savidega proovis valmistada oma originaalloomingu minimudeleid. Sageli oli mul tunne nagu oleksime ühelt planeedilt – jagasime sarnaseid arusaamu kuni kujundliku mõtlemiseni välja.

Jagasime oskusi ning olukorra tegi kergeks see, et püsisin rollis – õpilase rollis, kes on tulnud õppima ja jälgima imetlusega, kuidas loovisikul tuleb olla nagu rongivedur - olla samal ajal manager, turundaja, sotsiaalmeedia haldaja, koristaja, pakkija, pakivedaja ja turistide jaoks meeldiv suhtluspartner. Tegelikult möödus terve tema päev stuudios, kus oli miljon tegemist ning saviga asus ta toimetama siis, kui mina oma ülesanded olin lõpetanud. Tuled põlesid stuudios hiliste õhtutundideni.

Kuna praktika eesmärkide seas oli tutvumine Kreeka kultuuri ja sealse keraamika ajalooga, siis tegin ka reisi Ateenasse ning süvenesid arheoloogiamuuseumis aastatuhandete tagusesse saviloomesse. Uurisin muistseid dekoreerimistehnikaid ja keraamilisi vorme. Tore oli käia mööda tänavaid, mis kandsid vanade Kreeka filosoofide ja tarkade nimesid ja magada unisex hotellis.

Et Kreeka on väike ja disainmõtlemine hinnas, andis tunnistust päev, kui stuudiosse saabusid külalised – Kreeka kultuuriminister Nicholas Yatromanolakis  ja Korfu linnapea Meropi Ydraiou. Kultuuriminister on keraamiku tuttav, kes nüüd kõrgel ametipostil. Mindki tutvustati neile ning toodi näiteks kui rahvusvahelise koostöö tulemust. Nimelt ei ole Kreekas traditsioonilisi käsitööoskusi õpetavaid koole ja Erasmuse lähetused on enamiku jaoks ülikoolidega seonduvad nähtused. Ja nagu selgus, siis bürokraadid ametnikud ei tea sellest midagi. Ja väikeettevõtjad kardavad ametnikke nagu tuld – kui ettevõtte juures avastatakse illegaalne tööline, tuleb maksta ettevõttel riigile 10 000 eurot trahvi. Tegelikult oli keraamikastuudio omaniku raamatupidaja päris õnnelik, kui minu ärasõidu aeg kätte jõudis – ta oli veendunud, et ettevõtte pääses napilt 10 000 eurosest trahvist, sest ükski ametnik seda Erasmuse asja niikuinii ei usuks.

Praktikat rahastas Erasmus+

Kreekas septembris 2022 Erasmuse lähetusega viibitud praktika käigus avastasin palju uusi ja toredaid võimalusi keraamikuna jätkamiseks ning see kinnitas minu varasemat elukogemust – koostöövõime ning isikuomadused on määravamad, kui tehnilised oskused, mida saab huvi korral alati arendada.

Kevadel Interneti kaudu erinevaid Euroopa Liidu piires asuvaid keraamikatöökodasid uurides tundus, et keraamikuid eriti ei huvita kodulehe tegemise teema. Ja kõige põnevamad ja avatumad käsitöölised elavad sootuks Inglismaal või Ameerika mandril. Paraku ei sobi kumbki neist riikidest Erasmuse rahastuse sihtpunktiks.


Äsja oli saanud ümber järjekordne koroonatalv ning Google otsingus ilmus sagedasti mõne keraamikute kogukonna tegevustiku kirjeldusse teade – closed. Nagu Tallinna vanalinnas nii ka paljudes teistes Euroopa linnasüdametes traditsioonilisi oskusi esitlevates butiikides, workshop´ides ja galeriides oli toimunud loovisikute kadu, kes epideemia piirangute ajal omale uusi väljundeid olid otsima asunud.

Saatsin kümmekond palvet erinevatesse riikidesse laiali ja sain ka mõned vastused või soovitused, mis aga kusagile ei viinud.  Tegelikult olin juba selleks ajaks aru saanud, et vana Euroopa väiksed keraamikatööstused olid õpipoisse täis ning tavaliselt eelistati oma riigi õppureid. Üks keraamikust hispaanlanna ja hiljem ka ühes teises kuurordis tegutsev norralanna andsid küll esmalt lootust, ent siis näis, et nad muutsid meelt. Ühel puhul laitsid tema sõbrad sellise sammu maha. Tuttava eestlase kaudu kreeka olustikku praktiseerimise sõbralikkuse koha pealt uurides sain vastuseks, et ortodoksi riigis peab olema soovitaja, suvalisi inimesi ei usaldata.

Kui siis mitme kuu pärast üks neljakümnendates eluaastates Kreeka keraamik minuga ühendust võttis ja ütles, et sooviks minuga skype'i teel asja arutada, olin seda meelt, et läheb nagu läheb. Kreeklannast keraamiku jaoks oli tähtis, et tegu on õpilasega, kes on hea suhtleja ning püsib rollis. Ta seletas mulle hiljem, et peab inimese huvi ja iseloomu tähtsamaks kui käsitööoskust – keerulise inimesega ühes ruumis pikalt olla ei meeldiks. Tema ateljee ja galerii asuvad Korfu saarel ning parajasti vajas ta abi ühe tellimustöö osas. Tegelikult nimetas ta ennast disaineriks, kes tegeleb pigem kaasaegse kunstiloominguga. Hariduselt oli naine hoopis Londonis õppinud arhitekt. Tema stuudio-galerii asus Korfu vanalinnas ja vaatega merele. See oli iidvana mitmekordse kivimaja esimese korruse äripind, kus elasid mõnusalt veel kaks disaineri kassi.

Minu stuudiokorter asus samas majas ning keraamiku arvates olin ma õnneseen – Korfu vanalinnas oli isegi hooajalõpus raske leida elamispinda, mille ööpäevane üür jääks alla 100 euro. Aga kuna hoone perenaine viibis mõne aja Korfust eemal, siis nõustus ta andma ühe oma paljudest üüripindadest märksa soodsamalt pea kuuks ajaks rendile. Nii ma paaritunnise Riia-Korfu lennureisi järel sellele saarele ja sellesse korterisse maandusin.

Õhutemperatuur oli 40 kraadi ja hallisegused niiskuse- ja soolalaigud iidsete värvitud seintega kivimajade seintel kõnelesid rõsketest talvekuudest. Palmid, kummipuud ja erinevad liaanid andsid tunnistust, et olen lõunamaal. Stuudiokorteri aknast möödus lõputult reisilaevu, praame ja kruiisikaid, mis vedasid saarele turistide horde, kes õnnelike nägudega sadu vanalinna tänavatel asuvaid taverneid ummistasid.

Ja muidugi vajasid need hordid meeneid, meeneid ja veelkord meeneid. Igas hinnas ja igast materjalist. Vanalinna kauplused olid avatud poole ööni, et tänavatel toidumelu ja vanalinna nautivaid turiste tegevuses hoida.

See oli ka minu töö, sest asusin valmistama seebialuseid, mida müüdi koos seepidega. Nimelt tegutses Korfu pealinnas ehk Korfu linnas ehk Kerkyras iidne seebitööstus, kus käsitööna juba viimased 150 aastat oliiviõlist seepe valmistati. Ja koostöös keraamikastuudioga valmisid seebialused. Samad seebialused olid veel vajalikud omapärase internetis müüdava lõhnapirru  – papier de Armenie tarbeks.

Kuigi Korfu keraamik valmistab oma tooteid ette terve talve, siis suuremaid tellimusi pole tal turismihooajal aega teha. Selles vajaski ta abi. Värvilisi seebialuseid valmistasin koos kohaliku ukrainlannast abitöölisega.

Tore oli, et sain aidata keraamikut ka tema katsetustel, kus ta erinevate savidega proovis valmistada oma originaalloomingu minimudeleid. Sageli oli mul tunne nagu oleksime ühelt planeedilt – jagasime sarnaseid arusaamu kuni kujundliku mõtlemiseni välja.

Jagasime oskusi ning olukorra tegi kergeks see, et püsisin rollis – õpilase rollis, kes on tulnud õppima ja jälgima imetlusega, kuidas loovisikul tuleb olla nagu rongivedur - olla samal ajal manager, turundaja, sotsiaalmeedia haldaja, koristaja, pakkija, pakivedaja ja turistide jaoks meeldiv suhtluspartner. Tegelikult möödus terve tema päev stuudios, kus oli miljon tegemist ning saviga asus ta toimetama siis, kui mina oma ülesanded olin lõpetanud. Tuled põlesid stuudios hiliste õhtutundideni.

Kuna praktika eesmärkide seas oli tutvumine Kreeka kultuuri ja sealse keraamika ajalooga, siis tegin ka reisi Ateenasse ning süvenesid arheoloogiamuuseumis aastatuhandete tagusesse saviloomesse. Uurisin muistseid dekoreerimistehnikaid ja keraamilisi vorme. Tore oli käia mööda tänavaid, mis kandsid vanade Kreeka filosoofide ja tarkade nimesid ja magada unisex hotellis.

Et Kreeka on väike ja disainmõtlemine hinnas, andis tunnistust päev, kui stuudiosse saabusid külalised – Kreeka kultuuriminister Nicholas Yatromanolakis  ja Korfu linnapea Meropi Ydraiou. Kultuuriminister on keraamiku tuttav, kes nüüd kõrgel ametipostil. Mindki tutvustati neile ning toodi näiteks kui rahvusvahelise koostöö tulemust. Nimelt ei ole Kreekas traditsioonilisi käsitööoskusi õpetavaid koole ja Erasmuse lähetused on enamiku jaoks ülikoolidega seonduvad nähtused. Ja nagu selgus, siis bürokraadid ametnikud ei tea sellest midagi. Ja väikeettevõtjad kardavad ametnikke nagu tuld – kui ettevõtte juures avastatakse illegaalne tööline, tuleb maksta ettevõttel riigile 10 000 eurot trahvi. Tegelikult oli keraamikastuudio omaniku raamatupidaja päris õnnelik, kui minu ärasõidu aeg kätte jõudis – ta oli veendunud, et ettevõtte pääses napilt 10 000 eurosest trahvist, sest ükski ametnik seda Erasmuse asja niikuinii ei usuks.

Praktikat rahastas Erasmus+