Meie lood

Ametikool 100: tekstiilkäsitöö õpetamise algus 1982 tõi kooli elevust 22. november Maire Matikainen

Kirjutan veidi 1982. avatud tütarlaste erialale õppima tulnud rühmast, mille eriala nimetus oli: silmkoetoodete valmistaja. Esimene grupp sellel erialal õppis koolis kolm aastat: 1982-1985.


Koos erialaga omandati ka keskharidus: igapäevaselt olid tunniplaanis ka üldainete tunnid.

Muidugi olid peale sõda juba ametikoolis naised õppinud kangru erialal, aga laiemalt käsitöö õpetamise osas algas alles 1.septembril 1982. a.

1982. a. käis tolleaegne direktor Rein Otstavel Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegu Tallinna Ülikool) et meie rühma üliõpilastele tutvustada uue, käsitöö suunitlusega eriala avamist 1.septembril. Olime nimelt joonistamise, joonestamise ja tütarlaste käsitöö eriala diplomandid.

Otstavel kutsus kedagi tulema ametikooli tööle uue, sügisel esimest korda alustava silmkoetoodete valmistaja eriala meistriks e erialaõpetajaks.

Mulle tundus see töö sobiv. Kolisin oma väikese perega, kuhu kuulus ka 1-aastane poeg, 1.augustil Tallinnast Kuressaarde. Kolimine toimus nii, et tolleaegne ametikooli meister Mart Oidekivi saadeti kooli õppesõite tegeva veoautoga Tallinna. Laadisime abikaasaga peale oma paar mööblitükki ja pesumasina ning vähese muu kraami. Sõit läks Mardi kõrval kabiinis istudes Saaremaa poole lahti.

Kuressaares saime ajutiselt elukohaks 2 tuba ametikooli õuele õpilaste vanasse ühiselamusse, kuhu majutati teisigi uusi õpetajaid. Samal suvel oli juba kooli hoovis ehitus pooleli - kerkis uus söökla ja kaks korrust ühiselamut selle peale (praegu Mardi öömaja koos Kassi restoraniga).

See sai valmis 6 kuu pärast talvel. Kõik vanas ühikas elanud töötajad majutati teisele korrusele kahetoalistesse ühikakorteritesse ja ametikoolis õppivad tüdrukud kolmandale korrusele ühikasse.

Niisiis 1.septembril 1982.a. alustaski Kuressaare Ametikoolis esimene grupp õppimist uuel vastavatud erialal. Vastu võeti põhikooli lõpetanud tüdrukuid. Grupile oli ette nähtud kaks erialaõpetajat e tolleaegse ametinimega `tootmisõpetuse õpetajat ehk meistrit.

Minuga koos tuli Orissaare koolist meistriks Edvi Jürisson, kes oli küll erialalt matemaatika õpetaja, aga suur käsitööhuviline ja vilunud käsitöötegija.

Tüdrukuid ja naismeistreid ametikoolis tol ajal polnud ja see tekitas koolis algul üksjagu elevust.
Õpetasime koos Edviga esimesel aastal eriala ainetest kõike põhilist käsitöös: varrastel kudumist, heegeldamist, tikkimist. Lisaks andsin mina joonistamise tunde ja kudumite kavandamist (tänapäeva mõistes tootedisaini).

Õppeprogrammid tuli ise kombineerida Tallinnast haridusministeeriumist saadetud vene niplispitsi kudujate programmi baasil. Tegelikult saime selle programmi varjus rahulikult planeerida kogu meie meelest vajaliku õpetuse silmkoetoodete erialale. Käsitöö erialal õpetamiseks ei olnudki mingit eesti baasprogrammi ja seda ei tohtinudki ilmselt olla.

Järgmisel, 1983. aastal, võeti vastu samale erialale uus grupp tüdrukuid.  Uue grupi meistriteks tulid saarlased: juba töökogemustega käsitööõpetaja Anne Kolk ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis värskelt joonistamise, joonestamise ja tütarlaste käsitöö eriala diplomi saanud Kaie Keskküla. Anne alustas ka kangaskudumise õpetamist kõigile selle eriala tüdrukutele.

Miks oli eriala nimetuseks just silmkoetoodete valmistaja? Selle kohta kirjutas hiljuti mulle esimeses silmkoetoodete valmistajate grupis õppinud Piibe Sermann (neiupõlvenimega Piibur):

„Meie lõpetasime 1985, 3 aastat õppisime, eriala nimi oli silmkoetoodete valmistaja, käsitöömeister ei tohtinud olla, see oli väikekodanlik ja (tolleaegne )haridusminister Elsa Gretškina keelas sellise eriala nimetuse ära. Ta olevat olnud raevus, kui sai teada, et sellise väikekodanliku eriala õppimine on Saaremaal kutsekoolis välja kuulutatud. Seda kuulis minu ema koosolekul parterimajas.“

Nende ridade kirjutamise ajaks on sellest käsitöö õpetamise algusest möödunud nelikümmend aastat: 1982-2022.

Kui tulin alustava õpetajana 1982.a. ametikooli tööle, toimus novembri algul Kingissepa linna J. Ellami nimelise Kutsekeskkooli nr. 26 loomise kuuekümnenda sünnipäeva tähistamine.

Nüüd siis 2022.a. novembris oli Kuressaare Ametikooli 100. sünnipäeva tähistamine.

Niipalju on selle aja jooksul muutunud: nii linna kui ka ametikooli nimi. Esimese kahe silmkoetoodete valmistaja eriala neljast erialaõpetajast kolm, Anne Kolk, Kaie Kesküla ja mina (algusajal koolis töötades perekonna nimega Vahi), oleme ikka veel ametikoolis õpetamisega iga üks omamoodi rohkem või vähem seotud. Põhiliselt erinevate tekstiilkäsitöö eriala tundidega. Õpetaja Edvi Jürisson, kellega koos me tüdrukute grupi meistrid olime, on juba väga väärikas eas -  91-aastane ja loomulikult ei tööta enam.

Koos erialaga omandati ka keskharidus: igapäevaselt olid tunniplaanis ka üldainete tunnid.

Muidugi olid peale sõda juba ametikoolis naised õppinud kangru erialal, aga laiemalt käsitöö õpetamise osas algas alles 1.septembril 1982. a.

1982. a. käis tolleaegne direktor Rein Otstavel Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegu Tallinna Ülikool) et meie rühma üliõpilastele tutvustada uue, käsitöö suunitlusega eriala avamist 1.septembril. Olime nimelt joonistamise, joonestamise ja tütarlaste käsitöö eriala diplomandid.


Otstavel kutsus kedagi tulema ametikooli tööle uue, sügisel esimest korda alustava silmkoetoodete valmistaja eriala meistriks e erialaõpetajaks.

Mulle tundus see töö sobiv. Kolisin oma väikese perega, kuhu kuulus ka 1-aastane poeg, 1.augustil Tallinnast Kuressaarde. Kolimine toimus nii, et tolleaegne ametikooli meister Mart Oidekivi saadeti kooli õppesõite tegeva veoautoga Tallinna. Laadisime abikaasaga peale oma paar mööblitükki ja pesumasina ning vähese muu kraami. Sõit läks Mardi kõrval kabiinis istudes Saaremaa poole lahti.

Kuressaares saime ajutiselt elukohaks 2 tuba ametikooli õuele õpilaste vanasse ühiselamusse, kuhu majutati teisigi uusi õpetajaid. Samal suvel oli juba kooli hoovis ehitus pooleli - kerkis uus söökla ja kaks korrust ühiselamut selle peale (praegu Mardi öömaja koos Kassi restoraniga).

See sai valmis 6 kuu pärast talvel. Kõik vanas ühikas elanud töötajad majutati teisele korrusele kahetoalistesse ühikakorteritesse ja ametikoolis õppivad tüdrukud kolmandale korrusele ühikasse.

Niisiis 1.septembril 1982.a. alustaski Kuressaare Ametikoolis esimene grupp õppimist uuel vastavatud erialal. Vastu võeti põhikooli lõpetanud tüdrukuid. Grupile oli ette nähtud kaks erialaõpetajat e tolleaegse ametinimega `tootmisõpetuse õpetajat ehk meistrit.

Minuga koos tuli Orissaare koolist meistriks Edvi Jürisson, kes oli küll erialalt matemaatika õpetaja, aga suur käsitööhuviline ja vilunud käsitöötegija.

Tüdrukuid ja naismeistreid ametikoolis tol ajal polnud ja see tekitas koolis algul üksjagu elevust.
Õpetasime koos Edviga esimesel aastal eriala ainetest kõike põhilist käsitöös: varrastel kudumist, heegeldamist, tikkimist. Lisaks andsin mina joonistamise tunde ja kudumite kavandamist (tänapäeva mõistes tootedisaini).

Õppeprogrammid tuli ise kombineerida Tallinnast haridusministeeriumist saadetud vene niplispitsi kudujate programmi baasil. Tegelikult saime selle programmi varjus rahulikult planeerida kogu meie meelest vajaliku õpetuse silmkoetoodete erialale. Käsitöö erialal õpetamiseks ei olnudki mingit eesti baasprogrammi ja seda ei tohtinudki ilmselt olla.

Järgmisel, 1983. aastal, võeti vastu samale erialale uus grupp tüdrukuid.  Uue grupi meistriteks tulid saarlased: juba töökogemustega käsitööõpetaja Anne Kolk ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis värskelt joonistamise, joonestamise ja tütarlaste käsitöö eriala diplomi saanud Kaie Keskküla. Anne alustas ka kangaskudumise õpetamist kõigile selle eriala tüdrukutele.

Miks oli eriala nimetuseks just silmkoetoodete valmistaja? Selle kohta kirjutas hiljuti mulle esimeses silmkoetoodete valmistajate grupis õppinud Piibe Sermann (neiupõlvenimega Piibur):

„Meie lõpetasime 1985, 3 aastat õppisime, eriala nimi oli silmkoetoodete valmistaja, käsitöömeister ei tohtinud olla, see oli väikekodanlik ja (tolleaegne )haridusminister Elsa Gretškina keelas sellise eriala nimetuse ära. Ta olevat olnud raevus, kui sai teada, et sellise väikekodanliku eriala õppimine on Saaremaal kutsekoolis välja kuulutatud. Seda kuulis minu ema koosolekul parterimajas.“

Nende ridade kirjutamise ajaks on sellest käsitöö õpetamise algusest möödunud nelikümmend aastat: 1982-2022.

Kui tulin alustava õpetajana 1982.a. ametikooli tööle, toimus novembri algul Kingissepa linna J. Ellami nimelise Kutsekeskkooli nr. 26 loomise kuuekümnenda sünnipäeva tähistamine.

Nüüd siis 2022.a. novembris oli Kuressaare Ametikooli 100. sünnipäeva tähistamine.

Niipalju on selle aja jooksul muutunud: nii linna kui ka ametikooli nimi. Esimese kahe silmkoetoodete valmistaja eriala neljast erialaõpetajast kolm, Anne Kolk, Kaie Kesküla ja mina (algusajal koolis töötades perekonna nimega Vahi), oleme ikka veel ametikoolis õpetamisega iga üks omamoodi rohkem või vähem seotud. Põhiliselt erinevate tekstiilkäsitöö eriala tundidega. Õpetaja Edvi Jürisson, kellega koos me tüdrukute grupi meistrid olime, on juba väga väärikas eas -  91-aastane ja loomulikult ei tööta enam.