Meie lood

Portugalis oli sõpradest raske lahkuda 06. Detsember TaaviTuisk

19. novembrist kuni 23. novembrini oli Portugalis Guimarãesi linnas Erasmus+ Route Docs projekti kohtumine. Linna olid tulnud õpilased ja õpetajad Horvaatiast, Türgist, Hispaaniast, ning Eestist ja vastu võtsid kohalikud projektiga seotud portugali õpilased oma õpetajatega.

Guimarães on Põhja-Portugalis asuv linn, mida kutsutakse Portugali hälliks, sest see oli riigi esimene pealinn. Arvatakse, et linnas on sündinud esimene Portugali kuningas Alfonso I. 

Guimarãesi vanalinn oma kitsaste ja käänuliste tänavatega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. 2012. aastal oli Guimarães Euroopa kultuuripealinn

Esmaspäev

Aili Tänak, KSP-16

Esmaspäeval, 19. novembril oli minu esimene hommikusöök Portugalis. Mina ja Tea (õpilane Horvaatiast) ei elanud samas majas, kus elas meie majutaja Sofia, vaid üle tee tema vanaema majas. Hommikusöögi valmistas Sofia vanaema, kes oli väga tore ja positiivne. Vaatamata sellele, et ta ei rääkinud inglise keelt ja meie ei osanud prantsuse ega portugali keelt, oli tema seltskond hubane. Kogu perekond oli avatud ja alati lõbus ning huvitav.

Esimesel päeval kogunesid kõik õpetajad ja õpilased Francisco de Holanda kooli, kus kuulasime muusikat, mida esitasid kooli omad õpilased. Järgnes orienteerumine koolimajas, mis oli tohutult suur ja avar. Koolil oli väga ilus muuseum.

Pärast seda õppisime portugali keelt. See oli naljakas, sest igal riigil oli oma aktsent, kuid igaüks oskas lõpuks end portugali keeles edukalt tutvustada. Lõuna oli koolis. Huvitav teadmine minu jaoks oli see, et portugallased söövad enne praadi alati suppi.

Õhtul õppisime selgeks tantsu, mida õpetas meile Portugali tiim. Tantsimist, laulmist ja muid muusikalisi hetki nautisin nädala jooksul enim. Päeva lõpus nägin karatetrenni. Tea ja Sofia võtsid mõlemad sellest osa, kuna nad mõlemad tegelevad karatega. Tea sai kogeda Portugali karatetreeningut ja võrrelda seda Horvaatia omaga. Erinevusi jagus. Treeningut oli põnev jälgida.

Õhtusöök oli kogu perekonnaga restoranis. Toit maitses pisut võõralt, kuid oli siiski hea. Mulle avaldas väga muljet see, kuidas portugallased teineteist tervitavad - suudlus põsele. Nad tegid seda iga kord, kui üksteist jälle nägid. Arvan, et see muudab inimesed lähedasemaks ja loob usalduse. Nad ei võta midagi enesestmõistetavalt.

Nautisin nädalat ja mul oli väga tore selle suurepärase seltskonnaga.

Teisipäev

Marat Lysy, KP-16

Teisipäeval, 20. novembril olime algul kõik koolimajas. Iga riik oli valmistanud esitluse oma kodumaa kümne olulisema vaatamisväärsuse või tegevuse kohta. Nii saime teada, mida ühes või teises riigis põnevat teha võiks. Seejärel esitleti videoid Eestis toimunud kohtumisest.  Oli huvitav vaadata, millisena nägid Eestit meie külalised. Videod olid väga südamlikud, tundekeeli puudutavad.

Pärastlõunal külastasime projekti osalistega Guimarãesi kindlust ja hertsogipaleed. Kindlus on väga iidne – arvatakse, et selle vanimad osad pärinevad koguni 10. sajandist. Eemalt vaadates tundus, nagu oleks tegemist muinasjuturaamatu illustratsiooniga – klassikaline sakiliste käiguservadega rüütliloss, uljaste kangelastegude toimumispaik. 

Hertsogipalee on tänapäeval avatud muuseumina, mida me ka kõik koos külastasime ja me nägime hertsogite eluruume, magamistube, seintel rippusid ilusad seinavaibad. 

Portugalis võeti meid väga soojalt vastu, kõik õpilased olid sõbralikud, pered olid väga avatud ja sooja südamega, aga ajast jäi väga väheks, oleksin tahtnud rohkem aega seal veeta. 

Teisipäevale pani suure punkti jalgpallimatš, mis toimus kuulsal Estadio D. Alfonso Henriquesi staadionil. Staadion ehitati 1963. ja renoveeriti 2003. aastal. Oma nime on see saanud Portugali esimese kuninga järgi.  

Õpilased kinkisid meile piletid Portugali ja Poola matšile. Kui läksime staadionile, olin ma väga elevil, sest esimest korda oli mul võimalus sattuda nii suurele mängule, kus oli ligi 30 000 pealtvaatajat ja meeletu kaasaelamine. Jalgpallimatšil lootsin näha staare, kuid neid seal ei olnud, sest tegemist oli sõpruskohtumisega ja seetõttu lasti rohkem mängida noorematel. Suurt jalgpalli kohapeal vaadata oli minu parim elamus. 

Kolmapäev

Steven Stepanov TAK-17

Kolmapäev oli võrratu päev sellel reisil. Külastasime kohalikku põhikooli, kus nägime kohalikku õppekorraldust ja kuidas õpilased õpivad.

Kolmapäeval ärkasin väga ilusti ja olin kenasti välja puhanud. Portugali jõudes olin lendamisest ja reisimisest üsnagi väsinud ja kahjuks olin saanud natukene külmetada, aga see ei takistanud minu entusiasmi uurida ja õppida. Sõin hommikust, pakkisin seljakoti ja sõitsime kooli, kust jalutasime teiste õpilastega koos vaatama üht linna kohalikku algkooli. Sinna saabunud, olid õpetajad väga sõbralikud – ja mis kõige tähtsam – ,  sealsed õpilased olid väga rõõmsad ja lustakad. Vaatasime koolis ringi ja õppisime tundma sealsete õpilaste klassiruume. Kõik oli väga hubane ja soe, oli tunne, nagu oleksin ise seal kunagi õppinud. Nimelt tekkis õrn nostalgia tunne: õpilaste joonistused seintel, värvikad klassiruumid ja palju tegevust vahetundidel. Peale ringiliikumist kogunesime sööklasse, kus sealsed õpilased laulsid meile nende kooli hümni ja mekksime kohalikke puuvilju ja saiakesi.

Nüüd oli kahjuks aeg tagasi jalutada, sest meid ootas üks parimaid muusikafestivalide korraldajaid Portugalis. Nimelt andis ta meile loengu teemal „Kuidas, millal, miks ja mis on vaja ühe eduka ürituse korraldamiseks ning läbiviimiseks“. Saime palju põnevat ja uut teada. Tore oli kuulata omal alal professionaali jutustamas. Kuigi tema inglise keel ei olnud väga kõrgel tasemel, saime hästi aru, mida ta rääkis ja tahtis meile öelda.

Peale loengut oli aeg lõunaks. Mina naasin koos enda võõrustajaga koju ja sõime traditsioonilist Portugali toitu.

Lõuna söödud, tuju hea ja jätkasime põnevate tegevustega koolis. Nüüd oli aeg vaadata filmi, mis oli väga humoorikas ja naljakas. Film meeldis kõigile, saime ka popkorni filmi ajal näksida. Mina võtsin seda kui magustoitu.

Peale filmi oli meil rühmatöö, kus harjutasime grupis laulmist. Kiiresti tehti meie seltskonnast hästi ja huvitavalt kõlav laulukoor. Oli väga põnev ja lõbus ning hästi organiseeritud, sest kõik said osa võtta.

Laulu ja muusikaga meie koolipäev lõppes ja võisime minna koju või teha, mida hing ihaldas.

See päev oli üks meeldejäävamaid, sest muusika ja laulmine seob inimesi. Õppisin tundma reisikaaslasi ja erinevaid rahvusi. Väga äge päev seal viibitud ajast.

Neljapäev

Markus Treirat , KP-16

Mind võõrustas Martimi pere, kus olid isa, ema, Martim ja tema vanem vend. Korter oli kuuetoaline, hubane, pere oli lõbus. Toidulaud oli rikkalikult kaetud, muretseti pidevalt, kas ikka sain endal kõhu täis. Ühiselt käisime restoranides ja  ka Portugal-Poola jalgpallimängu vaatamas. Igati positiivseid emotsioone täis elamused.

Neljapäev nagu tavaliselt algas vihmasajuga, seadsime end valmis bussisõiduks Portosse, Portugali suuruselt teise linna, kus elanikke kokku ligi 1,9 miljonit. Külastasime Portos Casa da Música’t. Tegemist on 2001. aastal, mil Porto oli Euroopa kultuuripealinn, valminud hoonega, kus asuvad kontserdisaalid, töötoad ja muuseum. Seal osalesime huvitavas töötoas, kus räägiti muusika seosest füüsikaga. Seejärel tehti meist orkester, kus traditsioonilistest pillidest olid esindatud ainult klaver ja trumm. Muusikat saab teha ka veeklaasi, torude ning voolikutega. Imeline, kuidas meie juhendaja selle orkestri helisema pani.

Edasi liikusime Porto vanalinna, nautisime UNESCO maailmapärandi nimistus oleva linna arhitektuuri ja miljööd, ning Hans andis jõe ääres kitarri saatel kontserdi.

Õhtu lõppes riiete vahetamisega kuivade vastu, et minna perega restorani Portugali roogasid mekkima.

Reede

Hans Heiki Metsamaa KGP-17

Minu reede Portugalis algas täpselt nii nagu Eestis - ärkamisega. Kuid see oli hoopiski kuskil võõras ruumis ja koguni teisel maal. Ärgates mõistsin, et täna on viimane päev võtta Portugalist, mis võtta annab ja kõike seal olevat nautida. Päeva alustamine oli juba küllaltki lihtne, kuna rutiin oli sees ja ajavahe enam tunda ei andnud.

Suurim erinevus Eestiga võrreldes oli nende söömisharjumus hommikul. Hommikusöögiks sõid nad kaks Nussa-kreemiga saia ja jõid külma kakaod. Eestis olen ikka harjunud hommikuti sööma ära suure kausi putru, pähklite, tšiiaseemnete ja moosiga ning kõrvale joon tavaliselt suure tassi piima. Pärast sööki läksin oma majutaja Luis´ga kooli ning kohtusime oma Route Docs tiimiga.

Päeva eesmärk oli jõuda kaabel autodega ühe meie kõrval asuva mäe, Penha tippu ja seal piknikku nautida. Enne sinna suundumist käisime vaatamas kohalikku muusikakooli, kus saime veeta veidi vaba aega piljardit ja kitarri mängides.

Lisaks saime kohapeal ka tasuta saiakesi, kohvi ja ka kohalike poolt värskelt pressitud juur- ja puuviljamahla. Üks tuntum magus küpsetis on Portugalis Pastel de nata, mida kõik kindlasti ka proovida said.

Lõpuks oli saabunud hetk, kui saime köisraudteega liikuda vaikselt Penha mäe poole. Vaated sinna minekul olid juba väga nauditavad. Köisraudtee kohe tippu ei viinud. Enne kui tippu ronima hakkasime, kinnitasime keha väikse piknikuga mäe küljel.

Mäe tipust vaateid nii naljalt enam ei unusta, kuna need olid väga ilusad. Eestis selliseid vaateid kusagil ei avane.

Vaated nähtud, kõhud täis, meel hea, suundusimegi tagasi linna. Selleks ajaks oli kell neli ja aeg oli natuke puhata ning ennast valmis seada lahkumispeoks. Paljud inimesed jõudsid vahepeal käia ka kaubanduskeskustes raha laristamas.

Lahkumispidu algas suure söömaga ja Portugali tiim oli meile kõigile väga palju head-paremat toitu valmistanud. Arvan, et sealt said ka kõige suuremad inimesed oma kõhud väga täis. Söömisele järgnesid erinevad etteasted erinevate riikide esindajate poolt kooli aulas. Mina ise laulsin ka seal. Pärast etteasteid olid veel mõned tänamised ja õhtu lõpetuseks laulsime üheskoos John Lennoni südantliigutava laulu „Imagine“. Sellest, mis pärast juhtus, ei hakka ma pikemalt rääkima.

Õhus oli palju rõõmu ning samal ajal ka palju kurbust ja pisaraid. Inimesed kallistasid üksteist ja jätsid hüvasti sõpradega, kes olid nädala jooksul väga kalliks saanud. Kohati tundus, et inimesed, keda olime saanud tundma õppida ainult nädala, oleks justkui sõbrad olnud juba aastaid. Arvan, et kõik, kes selle projektiga seotud olid, lahkusid sealt olles jälle natuke paremate inimestena, nii kogemuste ja emotsioonide kui ka tarkuse poolest.

Kuressaare Ametikool ROUTE DOCS Portugal
Keskel Markus Treirat
Kuressaare Ametikool ROUTE DOCS Portugal
Projektikohtumise seltskond Portugalis