Eestis on tuuleparke rajatud juba enam kui 20 aastat ning nende töös hoidmiseks on vaja oskustega spetsialiste. Saaremaal elav ja töötav tuulepargi hooldustehnik Uku räägib, kuidas ta sellise ametini jõudis, milliseid omadusi see inimeselt nõuab ning miks seda tööd ei saa teha vaid palga pärast.

Millest sinu töö tuulikus täpsemalt koosneb?

Minu töö on peamiselt tuuliku sees, nii-öelda mehaanilised tööd. Tegelen hoolduse ja parandustega nii torni sees kui ka tuuliku peas, mis on seal üleval. Jälgin ka labade seisukorda, aga see minu igapäevatöö hulka ei kuulu – kui nendega midagi teha on vaja, siis neid parandusi teevad teised spetsialistid. Kuid ma õpin praegu Kuressaare Ametikoolis elektrituuliku labade hooldajaks, et tulevikus saaksin vajadusel ka seda tööd teha.

Kuidas sa selle erialani jõudsid?

Igapäevaselt olen tuulikutehniku tööd teinud 2021. aastast alates. Tegelikult olin seotud juba varem – elan 5–7 km kaugusel tuulikutest ning juba kooli ajal käisin seal abis lihttöödel. Näiteks tegelesin 11-aastaselt tuulikute vundamendi betooni kastmisega. Kui selle eest hakati ka maksma, siis hakkasin tihedamini käima ja asi hakkas mind huvitama. See tundus põnev ka seetõttu, et sellist eriala kuskil Eestis ei õpetatud. Samal ajal õppisin ülikoolis geograafiat, aga see ei sobinud mulle. Siis mõtlesingi, et mul on kodu kõrval tegelikult juba võimalus olemas. Tööl hakati mind õpetama ja nii see läkski tasapisi.

Mis tunne on tuulikute kõrval elada?

Mind isiklikult need ei häiri. Saan aru, et mõned inimesed muretsevad või on nende pärast pahased, aga mina neid probleeme ei jaga. Samas ei ütle ma, et need inimesed eksivad – lihtsalt minu kogemus on teistsugune. Ma tean üsna hästi, kuidas need süsteemid toimivad, ja see teadmine teeb rahulikumaks. Tänapäeval on infomüra väga palju. Kui kõike seda liiga tõsiselt võtta, võiks elu ainult selle ümber keerelda. Mina ei lase sellel oma elu juhtida. Minu tutvusringkonnas ei ole ka kedagi, keda tuulikud väga häiriksid. 

Kui ohtlik see töö tegelikult on? Kas sinuga midagi on juhtunud?

Õnneks ei ole midagi juhtunud. Ma olen ise üsna ettevaatlik inimene ja see tuleb selles ametis pigem kasuks. Sageli pead enne iga sammu mõtlema – näiteks kas ma võin siia astuda või on kuskil töö pooleli ja võin läbi põranda kukkuda. Tuleb rahulikult analüüsida ja mitte kiirustada. See on väga oluline! Mõnikord pean küll perele selgitama, et leppisime midagi kokku, aga ma ei saa praegu töölt ära tulla, sest mõnda tööd ei saa pooleli jätta. Näiteks kui tuul hakkab puhuma ja mõni mehhanism võib liikuma hakata, tuleb töö enne lõpuni teha. Õnneks on pere selles osas väga mõistev.

Mida su lähedased arvasid, kui kümnete-sadade meetrite kõrgusel töötamise valisid?

Suurt üllatust ei olnud, sest ma olin seal juba lapsest saati käinud ja abis olnud. Nende jaoks oli see pigem loomulik jätk. Mul on abikaasa ja laps ning loomulikult mõtlen nende peale ka. See töö võib olla ohtlik, nii et igasugust rumalat riskimist ei saa endale lubada. Samas suhtutakse sellesse pigem positiivselt – saadakse aru, et töö on huvitav ja tekitab natuke ka uhkust.

Öeldakse, et tuulikute hooldajate palgad on head, vastab see tõele?

Palgad on head, aga ainult raha pärast seda tööd teha ei saa. Kui puudub huvi ja entusiasm, siis pikalt vastu ei pea. Selles ametis peab olema päris suur huvi probleeme lahendada ja asju korda teha. Näiteks kui veebruaris on –20 kraadi ja pead külma metalli vastas olles midagi parandama, siis ei tee sa seda ainult raha pärast.

Kas tuulikutes saab tööd teha aastaringselt?

Minu töö puhul saab küll üsna aastaringselt, sest ma töötan enamasti torni sees, mul on katus pea kohal. Väga halva ilmaga muidugi ei tööta, näiteks äikese ajal ei tohi metalltorni sees olla. Labade hooldusega on teisiti: selleks on Eestis aasta jooksul väga väike aeg, peamiselt suvel. Materjalid, mida seal kasutatakse, vajavad kindlaid temperatuure ja tingimusi.

Mis on sellised asjad, mida inimesed selle töö juures ette ei kujuta?

Näiteks temperatuur. Mõnes tuulikus pead palju ronima ja saad sooja, aga kui jääd ühte kohta pikemalt seisma ja töötama, hakkab kiiresti külm. Teiseks ruumipuudus: mõned kohad on väga kitsad, vahel tuleb olla nagu paber ja sõna otseses mõttes praost läbi pugeda. Suurema kehaga inimestel võib olla seal keeruline töötada, aga teisalt kui liha luudel eriti palju pole, siis hakkab külm jälle.

See töö on üsna füüsiline. Mitte tingimata jõu mõttes, aga tööasendid võivad olla väga ebamugavad – mõnikord pead töötama näiteks pea alaspidi. Jõudu on ka vaja, aga sama oluline on nutikus. Meil on palju abivahendeid ja jõuõlgu, millega saab asju targalt tõsta. Kui hakkad kõike lihtsalt jõuga tegema, on see ohtlik ja võib lõppeda ka väga kalli kahjuga.

Millised eeldused peaksid inimesel olema, kes tahaks seda eriala õppida?

Paljud ütlevad, et ei tohi kõrgust karta. Mina ütleks, et väike aukartus kõrguse ees on pigem kasulik – see hoiab sind ettevaatlikuna. Teiseks peab olema huvi selle eriala vastu. Kui tuled lihtsalt üheksast viieni ootusega, siis sellest ei piisa. Kui sul on natukenegi entusiasmi ja huvi, on juba palju lihtsam edasi minna.

Kas sa kõrgust ei karda?

Seda küsitakse tihti. Ma ei olnud selle peale väga mõelnud enne, kui selle tööga alustasin. Lõppkokkuvõttes pead usaldama ka tehnikat – rakmeid, köisi ja muid vahendeid. Need on sertifitseeritud ja mõeldud just selle töö jaoks. Natuke hirmu on loomulik, aga mingil hetkel tuleb sellest üle olla, muidu ei saaks seda tööd teha.

Lugu ilmus Kliimaministeeriumi eriväljaandes "Taastuvelekter Eestis (kevad 2026)"